Riigil on õigus tulenevalt abielu institutsiooni pikast ajaloost ja välja kujunenud traditsioonist kohelda seda institutsiooni natukene teistmoodi kui teisi kooselu vorme, kirjutab Isamaa Noorteühenduse aseesimees Karl Sander Kase.
Nimeseaduse eelnõuga seoses on üritatud Eesti valitsust süüdistada homofoobias. Argument on lihtne ja mustvalge – kuna uue nimeseadusega saavad juba olemasoleva perekonna nime võtta üksnes abielus paarid siis järelikult diskrimineeritakse sellega seksuaalvähemusi. Tsiteerides Vilja Kiislerit: „Traditsioonilise perekonna kaitsmine läheb jälle lahti koos vähemuste vaenamisega.“
Selle loogika põhjal on Eesti alates taasiseseisvumisest olnud üks räigelt homofoobne riik.
Aastaid kehtis meil ju abikaasade ühisdeklaratsioon, mis laienes abielus paaridele ja mida ei olnud võimalik kasutada lihtsalt koos elavatel paaridel. Täna kehtib meil võimalus teatud ühiseid kulutusi jagada mittetöötava abikaasa eest.
Jätkuvalt kehtib meil perekonnaseaduses sätestatu, mille kohaselt on lapse isaks mees, kes on lapse eostanud. Kusjuures lapse isaks loetakse mees, kes on lapse sünni ajal lapse emaga abielus (Emaga abielus olevat meest ei loeta lapse isaks siis kui abikaasad on selle kohta esitanud ühise avalduse või teine mees on isaduse omaks võtnud).
Mind huvitab, et kas neid eeltoodud punkte nähakse samuti karjuva ülekohtuna vähemuse vastu? Kusjuures vähemusest saab enamus, kui me arvestame, et nimeseadus, abikaasade ühisdeklaratsioon ja perekonnaseadus kohtlevad ühtemoodi nn vabaabielus elavaid paare, lihtsalt kooselavaid paare ja kooselulepingu sõlminuid.
Antud näidete puhul ei puutu asjasse see, kes kui palju kedagi armastab või et kui palju inimesed ise omaenda abielust lugu peavad. Riigil on õigus tulenevalt abielu institutsiooni pikast ajaloost ja välja kujunenud traditsioonist seda institutsiooni kohelda natukene teistmoodi kui teisi kooselu vorme. Kui selline erikohtlemine ei meeldi siis peaksid kriitikud hoolitsema selle eest, et igasugune eeliskohtlemine seadustest kaotada.
