Eesti jaoks on suurim küsimus, kas me valime ainult indiviidikeskse riigi või siiski perekondlikku hoolt väärtustava ühiskonna, sest meie majanduse edu sõltub rahvaarvu kasvust, kirjutab Tallinna linnavolikogu IRL fraktsiooni esimees Riina Solman.
Sündivus Eestis käib kahanemise teed ja teadmine, et lähitulevikus peab üks maksumaksja ülal pidama kolme pensioniealist, tekitab täna tulevikku vaadates kõhedust.
Helir-Valdor Seederi küsimus – kas kohustuslikud maksed pensionisüsteemi II sambasse on riigi poolt parimal kombel korraldatud, leidis avalikus ruumis palju emotsionaalset vastukaja, vähe faktidele tuginevat infot.
Seedri öeldut kommenteerinud Indrek Neivelt oli praktiliselt ainuke, kes avalikus ruumis kriitikuid vastustas, korrates tõsiasju: „Olukord, kus me ühe pensionil oleku aasta kohta käime maksimaalselt kolm aastat tööl ja teenime pensioniks vaid viiendiku palgast, ei saagi inimestele head äraelamist tagada“. Neivelt tõdes, et ühest ja head lahendust pensionisüsteemile ei olegi: “Eks seda tuleb ühiskonnas otsida, kus on tasakaalupunkt. Väga hea lahendus oleks see, kui kõikides peredes oleks kolm, neli, viis last. Seal see pensioniprobleemi juur on ja seda terves Euroopas.”
Reformierakondliku retoorika loogikavead
Ägedalt on Seedri mõttekäiku vastustanud Reformierakonna järgmine juht Kaja Kallas ja riigikogu liige Maris Lauri.
Kaja Kallas ütleb, et riigi pensioniraha pööritav eraettevõtja on küsimuses parim lahendus Eesti majanduskeskkonnale. Selles on oma tõetera. Parempoolne mõtteviis vaatleb küsimust ka teistest aspektidest, kuna II sammast reklaamitakse ühtlasi parima võimaliku pensionikindlustusena. Kindlasti ei ole riigi raha (415 miljonit EURi 2018 aastal) vaikse hubiseva leegiga tasasel tulel põletamine, olemata kindel tulemuslikkuses, parempoolne vaade maksumaksja rahakasutusele. Kas pole mitte kõige parempoolsem lasta inimestel siiski otsustada, mida nad oma rahaga peale hakkavad?
Parempoolseks pidava erakonna endine rahandusminister on paindliku arutelu ja parimate lahenduste otsimise asemel Seedri mõttekäiku naeruvääristanud. Kui midagi ei meeldi konservatiivist oponendi jutus, siis nimeta seda ilmtingimata keskaegseks … ja lugejate jaoks on asi paigas.
Teise sildistamine on suhtumise asi, teisisõnu üleolevus. Seeder ei ole muuseas kordagi öelnud, et II sammas tuleks ära kaotada. Kogu parempoolse maailmavaate lähenemisnurk seisab sellel, et inimene ise otsustab, riik aitab neid, kes hakkama ei saa. Inimene peab leidma ise kõige paremad lahendused, kas lapsed, kinnisvara, kuld, väikeettevõtlus või midagi muud. See on maailmavaateline positsioon. Reformierakond on võtnud siin sotsiaaldemokraatliku seiskoha. Mida ütleksid selle peale Milton Friedman ja Adam Smith?
Liberaalidest poliitikute hinnangul, kes peaks individuaalseid vabadusi hindama, ei oska inimesed pensionisammaste puhul otsustada ja käituvad ilma sunduseta täiesti valesti.
Vabatahtlikkus muuseas meeldib inimestele.
Kui midagi Seedri verbaalsest tampimisest head sündida jõudis, siis vähemalt sai suur enamus teada, et II sambast prognoositava pensioniväljamaksega palmisaarele ei sõida. Neist asjust tuleks inimestele ausalt rääkida.
Sündivusest ja lastest seoses pensionisammastega
Kõigele mida poliitilised oponendid öelnud on, vastata ei jõuaks, seepärast olulisemast – sündivusest ja lastest seoses pensionisammastega.
Kaja Kallas on väljendanud üsna vildakat arusaama IRLi kohta: „Naised sünnitagu rohkem – see tundub olevat IRLi vastus mistahes poliitilisele tuleviku väljakutsele“.
IRL ei ole kunagi arvanud, et demograafiat saab mõjutada käsukorras. Mida me saame, ja mida näitena on edukalt teoks teinud põhjalariik Taani – peame looma sellise keskkonna, kus inimestel oleks tahtmist järglasi muretseda. Järglaste saamine on ürgne soov ning on ka tänapäeval osa hästi elatud elust.
Kindlasti peab IRL laste saamist ja perepoliitikat ülioluliseks, sest Eesti üks suurimaid väljakutseid on rahvastiku kahanemine. IRL on järjepidevalt toetanud laste sündi ja suuri peresid. Teeme seda ka edaspidi. Peamisele küsimusele – kuidas mõjutada demograafiist käitumist nii, et meil oleks rahvana tugev järelkasv – täna ühist vastust Eestil ei ole.
Kallas on Seederile vastates veel öelnud: „Meil on üks suurimaid üksikvanemate osakaale Euroopas ja need üksikvanemad on peamiselt emad, kelle hoolde need lapsed ikka kipuvad jääma. Oleme edasijõudnud riik, kus naistel on muud väljundid kui ainult lapsed.“
Tõsi, üksikvanemate osakaal on kõrge. Kallas tugineb siin Seedrit sildistades eelkõige isiklikule kogemusele, mitte tervikpildile. Seepärast ongi taoline lähenemine ainult individualistlik ja vaid üht sihtgruppi lapsevanemaid esindav.
Üksikvanemate kõrval elab sama suur osa meie lastest kolme ja enamalapselistes peredes. Statistikaameti andmebaasi leibkonna eelarve uuringu põhjal moodustas 2017. aastal kõikidest lastega leibkondadest ühe täiskasvanu ja lapse/lastega leibkondi 13 protsenti kõigist lastega leibkondadest. SKA andmetele tuginevalt on 2016. a lõpu seisuga perede jaotus vastavalt laste arvule: 1-lapsega peresid – 86 706 ehk 52 protsenti; 2-lapsega – 58 888 ehk 36 protsenti; 3 ja enama lapsega – 20 094 ehk 12 protsenti.
Pole midagi erakorralist selles, kui inimesed elavad üksi, kasvatavad üksinda last või lapsed kasvavad hoopis kärgperes. Tänapäeval on mõeldamatu reastada üksikvanemaid ettepoole näiteks suurperedest või tavalisest 2-3 lapsega perekonnast. Igal perel omad mured-rõõmud ja on selge, et peremudeleid on tänapäeval erinevaid.
Lisaks ei tea ka piisavate karjääriväljunditega vanemate puhul naljalt naist (tõtt öelda ka meest mitte), kel bioloogiline kell teatud vanuses enam ei tiksu, va tervislikud põhjused; valdavas osas on üksikvanemate hulgas inimesed, kes igatsevad teist last, kahe vanemaga peret ning üldjuhul on probleemiks hea kaaslase leidmine perekonna moodustamiseks. Inimesed, kes on üksikud, enamasti ei soovi elu lõpuni üksinda jääda, seda isegi jalustrabava eneseteostuse juures.
Kestmine algab kolmandast lapsest
Inimeste erinevate valikute kõrval peaks riigil esiplaanil olema lapsed ja pereväärtused, sest kahanev Eesti ei ole jätkusuutlik ei rahvuslikus ega majanduslikus mõttes.
Kui riik inimeste ürgset laste saamise soovi enam toetaks, iibemeetmetesse ja peremeetmetesse piisavalt panustaks, tasakaalustuks praegune rahvastiku iibe negatiivne suund. Rahvastiku kestmine algab kolmandast lapsest. Vt lisaks: https://www.kolmaslaps.ee/
Seega peaksime vaatama suuremat pilti: Eesti edu, konkurentsivõime ja tulevik, ripub ära iibe- ja perepoliitikast, meie üheks suureks eesmärgiks tuleks seada justnimelt suurem sündivus.
Maailmas kasvab sündivus jõudsalt ka ilma eestlasteta. Meie rahvastiku arvu kahanedes võib ühel päeval nii juhtuda, et eesti soost Merkel kutsub kolmandate riikide esindajad meie pensioniealist põlvkonda üleval pidama nagu see on täna Saksamaal. Üldjuhul on need inimesed, kes lapsi tahavad saada. Ilmselt ei oleks selline lahendus eestlastele meelepärane.
Kallas on olnud kindlasti täpne ühes, selles, et enne laste maksumaksjateks saamist, tuleb nad üles kasvatada, toita-katta-koolitada ja üksikvanemale võib see olla raskem. Jagatud rõõm on topeltrõõm ja murega on vastupidi. Tunnen üksikvanemate muresid une pealt, alates materiaalsest kitsikusest, olen üksikema olnud. Ometi tahtnud veel lapsi saada, olen saanudki ja minusuguseid on palju.
Eelpooltoodut arvestades, on valitsuskoalitsiooni poolt loodud tänapäeva pere jaoks vajalikud toetusmehhanismid, toetused lastega peredele on tõusnud ja IRLi eestvedamisel on loodud ka elatisabifond üksikvanemate heaks, et mehed (ja ka naised) maksaksid elatisabi nendest eraldi elavatele lastele.
Mis on aga Eesti suurim valikukoht: kumma me valime, ainult indiviidi- või perekondlikku hoolt väärtustava ühiskonna? Selle valiku langedes on pilt kohe selge, kus me maailmavaateliselt asume ja mida tegema peame.
Riina Solman: Eesti edu, konkurentsivõime ja tulevik sõltub iibe- ja perepoliitikast.
