Meie, me pole enam väiksed

Veiko Lukmann

91. aastani elasin Nôukogude Liidus. Siis sai minust Eesti Vabariigi kodanik. Alates 2004. aastast olen ma ka Euroopa Liidu kodanik. See on andnud mulle lisavõimeid. Näiteks saan ma lennujaamades reisida kiiremini väravatest, mis on mõeldud Euroopa Liidu kodanikele, saan vabalt minna teistesse riikidesse tööle, osta maksuvabalt asju kõigist Euroopa Liidu riikidest, liigutada kapitali, sõita ilma piirikontrollideta Vahemereni. Kolmandates riikideski vaadatakse tunnustavalt kui oled euroopaliitlane – lugupidamist jagub Aserbaidzaanist Guatemalani. Alates Euroopa Liitu astumisest oleme Eestile saanud lisaraha, et panna torusid, ehitada teid ja osta kombaine – kindlasti kasulik!

See kõik on väga kena, aga asjaolu, et meil ainelises mõttes parem elujärg oleks, ei ole Euroopa Liidu tekkimise ja olemise algne põhjus. Algne põhjus oli hoida rahu ja ära hoida sõda. Kuigi esmapilgul abstraktne, ei ole see sugugi vähetähtis, sest inimkonna ajalugu näitab, et suuri sõdu on olnud palju. Hoiame seda meeles!

Sõda pole tulnud ja meie elujärg on hüppeliselt paranenud. Esmane nälg on nüüd ehk rahuldatud. Kui kõht on täis, võiks pisut rahulikuma pilguga oma kojas ringi vaadata. Enne 2004. aastat ulatus meie piir Narva jõest Iklani, täna ulatub see Narva jõest Põhja-Aafrikani. Loomulikult ei saa me kogu sellel maalahmakal vabalt mööblit ringi tõsta, sest esmalt korraldavad asju ikka inimesed oma riikides nagu nad paremaks peavad. Ega meiegi tahaks, et itaallased meile ette ütleksid, kuidas täpselt elama peame. Siiski peame meeles pidama, et ühiste asjade mõistlikul korraldamisel Euroopa Liidus on meil sõnaõigus ja meie kohustus on seda targalt kasutada. Et Eesti huvid oleksid kaitstud ja Euroopas püsiks rahu.

Oleme tänaseks neliteist aastat olnud selle 500-miljonilise küla liikmed, näinud toimetamisi kõrvalt ja toimetanud ise. Selliaeg on läbi. Selleks, et hoida rahu Euroopas ja selle piiride taga, et säilitada ja edendada endale meelepärast elamise viisi ja järeltulijate kaudu edasi kanda, peame pingutama ja tööpõld on lai. Muutuste tuuled ei vaibu. Seepärast ei saa meie suhtumine olla vingumine, et “Euroopa kirjutab meile ette” või lootus, et “Brüssel lahendab meie probleemid”. Meie olemegi lisaks Tallinnale ja Krabi külale Euroopa ja Brüssel. On aeg sellega harjuda ja sellest edaspidi lähtuda. 

Euroopaliitlasena peab meie silmapiir ulatuma ümber maakera enda kuklani välja, sest Euroopa Liit on kultuuri-liitlane läänes USAga ja idas Austraaliaga. Meie kõhu all on kasvava rahvastikuga Aafrika. Kibedad konkurendid on Aasias ja naabriteks on keerulised Vene ja Türgi, lähedal Lähis-Idagi. Ja kõik voolab – panta rei.

Eurooplastena peame seda arvesse võtma ja eestlastena meeles pidama, et meie, me pole enam väiksed.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.