Maikuu on minu jaoks tavapäraselt olnud mööda Eestit ringi liikumise kuu. Eelmises ametis oli põhjuseks õppused „Kevadtorm“ ja „SIIL“, sel aastal Euroopa parlamendi valimiste kampaania.
Kaitseväe juhatajana oli minu huviorbiidis see, kuidas meie reservväelased, ajateenijad, kaadrikaitseväelased ja liitlased Eesti maastikul oma ülesannetega hakkama saavad. Tänavu on see fookus oluliselt laiem, sest kampaania käigus on üheks peamiseks eesmärgiks saada parim võimalik ettekujutus sellest, kuidas meie inimesed Eestis hakkama saavad.
Inimesi on väga erinevaid, kuid kõik kellega ma olen kokku puutunud, on huvitatud Eesti paremast käekäigust – sellest, et meil oleks tugev majandus ja kindel julgeolek. Need kaks on omavahel väga olulisel määral seotud ehk üksteisest sõltuvad. Meie kõigi jaoks on toimetulek ja turvatunne need põhivajadused, mis on tarvis täita, et elada täisväärtuslikku ja tulevikku vaatavat elu.
Eesti jaoks on äärmiselt tähtis, et seda täisväärtuslikku ja edasiviivat elu oleks võimalik elada ka väljaspool suuremaid linnu ja tõmbekeskusi. See on selgelt väärtusküsimus, sest kui meie eesmärk on riigi ja rahva püsimajäämine, siis selle eesmärgi saavutamiseks peame me suurelt mõtlema. Eesti tulevik ei ole raamatupidamisülesanne. Me ei saa vaadata Eestit pelgalt läbi eelarvetasakaalu prisma.
Mida ma sellega silmas pean? Me kõik oleme kuulnud lugusid elust enesest. Need on pärit meie lähikonnast ja kogukonnast ja need räägivad maalt linna kolimisest, perest eemal võõrsil töötamisest, olukordadest, kus toimetuleku tagamiseks on tarvis võtta ette üsna kardinaalseid samme.
Ma ei soovi, et keegi arvaks, et ma näen inimesi sunnismaiseina ning et nad ei võiks oma kodukohtadest ümber paikneda kui see soov ja tahtmine on. Vastupidi – tean kaitseväe kogemusest, et see on tihtipeale paratamatu, tulenevalt kutsumusest ja ametikohast.
Kuid küsimus on ju põhimõttelist laadi, kas riik on piisavalt teinud selleks, et elu oleks hõlpsamini elatav väljaspool Tallinna ja teisi suuremaid keskusi?
Olles Eesti riigi patrioot püüan ma esmalt näha positiivseid pooli, sest kiiret arengut ning edasijõudmist ei saa me ju eitada.
Teisalt olen kriitiline just selles osas, et otsustusjulgust on varjutanud tihtipeale müüdimõõtu dogmad, mille tõttu pole riik piisavalt teinud meie arengu tasakaalustamiseks maa ja linna vahel. Inimene kolib väikelinnast või maalt suuremasse seetõttu, et tema perspektiivid avarduvad. Kui taristu, mis ei tähenda ainult korralikku teedevõrku ja raudteeliiklust, oleks väljaehitatud selliselt, et inimestel oleks võimalik tööl käia oma tänasest kodukohast, liiguksid töökohad kindlasti ka tagasi sinna, kust nad on nelja tuule poole läinud.
Euroopa parlamendis nagu räägitakse ei ole võimalik mõjutada Eesti asju. On ikka küll ja üks teema on just ülereguleeritus, mis takistab ettevõtlust ja pärsib konkurentsivõimet. Õiged siseriiklikud otsused infrastruktuuri osas koos rumalate reeglite ülevaatamisega tooksid Eesti ellu kindlasti positiivseid muutuste tuuli.
