Viimastel nädalatel on ette heidetud, et Eesti ühiskond on sisenenud põhimõttelagedasse poliitikasse. Ma mõistaks, kui see etteheide tuleks neilt, kes on oma põhimõtete eest seisnud või kannatanud, kuid see pole nii. Lisaks panevad eurobürokraat Andrus Ansip ja Reformierakond kahtluse alla riigikogu valimiste õiguspärasuse, õõnestades sellega põhiseaduslikku korda.
Halvustav suhtumine enda riiki ei näita just väärtuspõhisust ja sihikindlust. Kui siht on seatud, siis tuleb Euroopasse saata inimesed, kes on oma väärtustes kindlad.
Turgu moonutavad põllumajandustoetused
Mitte ükski valdkond ei neela Euroopa Liidu eelarvest nii palju raha ega põhjusta liikmesriikide vahel nii palju erimeelsusi kui põllumajandus. Üheks erimeelsuste põhjusteks on erinevad toetusmäärad eri riikide põllumeestele. Need erisused võivad riigiti olla mitmekordsed ja seda olukorras, kus põllumajanduse sisendite (seemnevilja, väetiste, masinate ja kütuse) hind kujuneb Euroopas vabal turul. Lisaks sellele on põllumajandussektori otsetoetused toonud kaasa õpitud abituse ja võimetuse tulla turul toime ilma välise abita.
Tänane EL-i põllumajandustoetuste süsteemi tõttu tekitame me Euroopa maksumaksjatele topeltkulu. Senine toetuspoliitika surub alla siinsete põllumajandustoodete hinna ning takistab seega kolmanda maailma konkurentsivõimet Euroopas. See takistab kolmanda maailma majanduslikku arengut ning jätab sealsed elanikud vaesusesse, mis loob pinnase üha kasvavaks ebastabiilsuseks ja julgeolekuohtudeks. Neid ohte üritavad Euroopa riigid ohjata sõjaliste ja väljaõppemissioonide abil. Niisiis on Euroopa maksumaksja sunnitud kinni maksma nii otsetoetused põllumajandussektorile kui ka kulukad välismissioonid.
Sellise topeltkulu asemel oleks palju mõistlikum vaadata põllumajandussektorist kaugemale ning avada turg ja suurendada konkurentsi kolmanda maailma tootjatele. See toob nendes riikides kaudselt kaasa turvalisema elukeskkonna, vähendab migratsiooni ja julgeolekuohte. Tegemist oleks tõelise ja sisulise Marshalli plaaniga Aafrikale.
Karm tõde Euroopale ja õiglus Eesti põllumeestele
Esimene samm õigluse jalule seadmiseks Euroopa Liidus on põllumajandustoetuste määrade ühtlustamine. Selle vastu on nende riikide põllumehed, kes lõikavad tänase toetuste süsteemi juures suurima kasu, kuid nende vastuseis ei ole põhjendatav ühegi argumendiga. Harjumus ei ole põhjus, miks ühed riigi põllumehed peaksid vaba turgu ja ausa konkurentsi reegleid eirates saama eelise noorte elujõuliste liikmesriikide ees.
Teine samm, mille Euroopa Liit peab astuma on põllumajandustoetuste järkjärguline vähendamine, mille lõplikuks sihiks peab olema toetuste kaotamine. Euroopa riigid on toetuste abil moonutanud turgu üle poole sajandi, mistõttu tuleb hinnašoki vältimiseks toiduaineturul toetusi vähendada pika perioodi vältel. Pikemas perspektiivis toob vabaturu taastamine suurema müügihinna, mis tagab õiglased sissetulekud Euroopa põllumeestele. Täiendav pluss otsetoetuste kaotamisel on vabanev raha Euroopa Liidu eelarves. Seda 40% protsenti on võimalik kasutada tulevikutehnoloogiate arendamiseks ning maksukoormuse vähendamiseks
Veelkord piirilepingust
Eesti ühepoolne soov piirilepingu ratifitseerimise käivitamiseks oleks selgeks signaaliks Venemaale, et see on meie jaoks eluliselt oluline teema. See annaks Venemaale võimaluse hakata taaskord manipuleerima ja vigurdama. Eestile ei ole seda tarvis. Meil on kahe riigi vahel kokku lepitud kontrolljoon, mille kindlustamine ja väljaehitamine juba käib. Me oleme NATO ja Euroopa Liidu liige, mis tähendab lisagarantiisid ja vajadusel abi julgeoleku, piirikaitse ja sõjalise kaitse valdkondades.
Süüdistused minu aadressil, justkui sooviks ma minna Venemaa Föderatsioonilt Petserimaad tagasi võtma või on poliitiliste oponentide fantaasia. Ma olen veendunud, et piirilepingu sõlmimine olukorras, kus ühele poolele on seda väga vaja ja teisele mitte, ei tähenda head lepingut.
See plaan majanduslikult tapaks kohalikud põllumehed ja seeläbi on ohuks eesti kultuurile. Selle asemel, et toetada kodumaist, tahab Riho Terras importida aafrikamaist toitu, mille müügihind saab olema kordades odavam kodumaisest.
Ja nagu artikkel ütleb, kodumaise toodangu hind hakkab üles minema, mis Terrase sõnul peaks siis rohkem sissetulekut tooma kohalikule põllumehele. See on vale. Kui tuleb odav aafrikamaine toidutoodang siia, siis see lihtsalt hinna konkurentsi poolest surub välja kodumaised tootjad. Täpselt nagu hiinamaine toodang on välja suretanud kodumaise tootmise, tahab Riho Terras välja suretada kodumaise toidutoodangu.
Mis on kõige õõvastam – kõik eeltoodu toimuks niiöelda “heas valguses”, sest me aitaks neid hädiseid musti Aafrikas. Aitab. Mispärast peame me olema lapsehoidjateks üdivõõrastele?
On küll aasta vana artikkel, aga ajas vere keema.
Muidu tõesti väga head artikkel ja õiged mõtted. Lootsin väga, et saate Euroopa Parlamenti.
Minul on hirm ja mure meie praeguste 25 – 30 aastaste noorte meeste põlvkonna pärast. Loodan, et mõistate, milles on asi. Umbes kolmveerand neist ei ole meie ühiskonna soovide kohaselt jätkusuutliku Eesti mõistes kõlblikud ei perekonnas ega ametis. See on Eestile kadunud põlvkond. Tütarlastega on ehk natuke lihtsam, nad on kohusetundlikumad. Puudulik kasvatus, olematu haridus, ühiskonnast irdumine ja meelemürgid on oma töö teinud. Viimane võimalus sellist arengut pöörata on ehk ajateenistuses väljaõppe kõrval midagi ära teha. Isamaal on selleks head võimalused, sest teil on ka rahvastikuminister, justiitsminister ja kaitseminister. Oleks vajalik kolme ministeeriumi koostöös välja töötada üks hea programm noormeestes isiksuse kasvatamiseks ja ühiskonnakõlblikuse parandamiseks. Riik ei tohi siin enam selliste asjade pealt raha kokku hoida. Rahvas vajab ka siin Eestis hädasti arenguabi.