Urmas Reinsalu analüüsis 2019. aasta viimasel päeval oma Facebookilehel Eesti meediaruumi ja andis sellele üsna kriitilise hinnangu. Loe altpoolt:
“Meediakriitika vol.2.
Trumpist ja Johnsonist kirjutasin läinud nädalal. Minult küsisid lugejad, et milline on mu hinnang Eesti meediaruumile? Vastan meeleldi! Praegu arutatakse üksteise võidu, mis Postimehes toimub. Lugesin, et hulga ajakirjanike lahkumise üheks põhjuseks oli ka see, et keegi Postimehe ülemus oli öelnud, et nad pole erapooletud ja see oli mõjunud umbusaldusena. Sellepärast ei oleks maksnud küll töölt ära minna, sest ega nii Postimehe kui teiste suurte meediamajade sisepoliitiline hoiak selle valitsuse suhtes ei ole mitte erapoolik, see on vale sõna, vaid täiesti avalikult vastustavalt võitlev. Ega siin pole midagi häbeneda, seda tajub ju põlvepikkune poisikenegi, kes lehte loeb!
Seda öelnud, rõhutan ma üle, et ei saaks lokku lüüa, et näe kus minister sekkub meediavabadusse, et ma austan sõnavabadust igati ja andku aga minna. Olen sõnavabaduse küsimuses tundlikum kui mitmedki ajakirjanikud. Muuhulgas ma ei poolda ei vihakõne kriminaliseerimise seadusi ning pean sõnavabaduse asjatuks ahendamiseks ka anonüümsuse kärpimist kommentaarides. Seega, meedia väljendagu hoiakuid milliseid tahab, kuid erapooletusele apelleerimine on minu kui lehelugeja jaoks lihtsalt eksitav. Ma ei kõnele meedia kohusest valitsuse või tema liikme üle järele valvata ja kritiseerida. Selleks on ka see valitsus andnud kuhjaga põhjust ja see on igati ok.
Kõnelen seda valitsust vastustavast eelhoiakust kui sellisest. See läbib nii uudislugusid kui arvamusi. Meedial on suur võim ja nii oldi meediamajades pehmelt öeldes üllatunud, kui see valitsus üldse kokku pandi. Õhu ahmimise järel on rakendatud ridamisi erinevaid vastustustaktikaid. Miks seda tehakse? Vastus on lihtne: sest see valitsus sellise agendaga ei meeldi. Vilja Kiislerit parafraseerides, see hoiak on meedias sellepärast, sest meedial on võimalik seda endale lubada, sest neil on võim meediaruumi üle. Kunagi kasutas Lennart Meri kujundit, et Eesti ajakirjandus käitub kui poliitiline partei. Toona ma ei saanud ta kriitikast aru. Täna arvan mõistvat: Meri osundas, et meedia soovib oma agendat kehtestada ühiskondlikus ruumis.
Tuleb meelde, et omal ajal, 2005. aastal kirjutasid kõigi erakondade peasekretärid, v.a.Reform, kirja Schibstedile, et Postimees on kallutatud Reformi poole. Kadastik eitas seda toona raevukalt. Lugesin eile Mart Kadastiku üht lauset, mis mulle kõrvu jäi: “ajakirjanduse teeb ajakirjanduseks see, kui eesmärk on objektiivne, aga lahendusviisid on subjektiivsed.” Milline dialektika!
Kuid mõte on selge: kui on eesmärk valitsust kõigutada, siis see on objektiivsus, selleks on lubatud kõik vahendid, sest see omakorda on subjektiivsus! Selle hoiaku seniidiks olid minu meelest suuremate meediamajade intervjuud peaministriga, kus sisuliselt oli intervjuude küsimuste summa taandatav lausele: see valitsus ei meeldi mulle, miks te seda ei lõpeta? Huvitavad intervjuud meediakriitilises vaates, lugesin need lõbuga läbi.
Muidugi öeldakse mulle, et meedias on ka teistsuguseid ajakirjanduslikke hoiakuid, kuid need on pigem erandid, mis kinnitavad reeglit. Suur konsensus meedias on selle valitsuse vastustamine ning hoopis selle konsensusega vastuvoolu ujumine eeldab ajakirjanikult kodanikujulgust. Vahel olen tajunud, et mõni ajakirjanik kirjutab või kõnelebki ridade vahel, poolmõistu justkui vene ajal.
Postimees tegi küsitluse aasta lõpul, kust selgus et ülekaalukalt on Eesti inimesed rahul oma isikliku käekäiguga, kuid vaid pooled on rahul riigi kursiga. Postimehe juhtkiri õhkas sellest kui probleemist. Vastupidi, see on lisaks poliitilisele polariseerumisele ka meediahoiaku radikaliseerumise tulemus. Nagu Tiit Hennoste eile probleemile osundas: “konflikt on üks uudisväärtuse variantidest ja see on tõusnud etteotsa”. Ja nii kasutabki Hennoste kujundit kaitsekraavidest, kuhu vastastikku loobitakse rotte.
Aga kuhu jääb kaalutlev analüüs ja hoiakute mitmekesisus? Selle asemel kehtestub mitmes teiseski riigis nähtud polariseeruv diskursus. See diskursus on laadinud sisepoliitilist ühiskondlikku debatti, mööduv aasta tegi selle osaliseks ka suuremad meediamajad. Nii võib meediakriitilise tähelepanekuna öelda, et oli meedia radikaliseerumise aasta. Kuhu see välja viib, ma aiman mõne teise riigi näite peal, aga sellest edaspidi!
Hääd vana aasta lõppu Eesti meediale!
P.S. Kui lugejana tunnete, et olete selle mõttekäiguga nõus, siis palun jaga.”
Jah hea käsitlus. Siiski jääb teadmata, miks ajakirjandus deliberlik kipub olema. Kas see on pärand sovjetiajast või on see Lauristini koolkonna õpetuste mõju. Või on määravad need 120 miljonit eurot, mis igal aastal tõusva kaarega eripensionite korruptsiooni suunatakse ja kust ajakirjanikud näksida loodavad. Kahjuks jagama ei hakka, sest ajastus ei sobi minu timelinega. Ka on vist eestiuudised lehe mootor rikkis selles tähenduses, et see ei kajasta jagamisi. Võiks korda teha, Isamaa meediakajastus on jätkuvalt nigel. Mõned korduvad autorid ja siis tühi väli. Potentsiaal on kasutamata.