Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud. Seda lauset teame me kõik ja mõneti kirjeldab see ka isadust. Kui laps sünnib, on ta emaga koos olnud juba üheksa kuud. Aga oluline pole mitte see, et tunnid olid juba alanud, vaid et jõudis. Nii on ka isadusega. Isadele pole antud sünnieelsest elust vahetu osasaamise rõõmu, aga seda olulisem on kõik, mis tuleb edasi.
Isadepäev on meie kultuuris uus nähtus, meil on ikka olnud soov emad esikohale asetada ja nii see peabki olema. Ometi vajab laps isa tähelepanu ja tuge oma eluteel täpselt samamoodi nagu ema oma. Vajab päris pisikesena, vajab kooli minnes ja vajab ka päris suurena enda kõrvale nii ema kui isa, kes siis juba vanavanematena annaks lapselastele edasi oma elukogemuse.
Moodne on rääkida võrdsusest. Ka soolisest võrdsusest. Selle käigus kipub ununema erinevus, mis teeb eriliseks nii ema kui ka isa. Kahest erilisest inimesest sünnib perekond.
Head isadepäeva! Tuletame kõigile isadele meelde, et nad on erilised ja peame meeles neid isasid, kes pole enam meiega, meie mõtetes on nad alati kohal.
