Priit Sibul avaldas nördimust sotside ministri Riina Sikkuti käitumise üle, kes sisuliselt survestas oma tööandjat ehk parlamenti.

2016. aasta novembris toimus Eesti poliitikas oluline muutus – Reformierakond leidis end pärast 17 võimul oldud aastat opositsioonist. Sellele šokile järgnes ulatuslik erakonnapoolne infosõda, mille tulemusel kannatas Eesti inimeste turvatunne ja Eesti rahvusvaheline maine, kirjutab isamaa peasekretär Priit Sibul.

Valija mälu olevat lühike aga praegusele sarnast hüsteeria külvamist peaksid mäletama kõik Eesti inimesed. Ainsaks erinevuseks on see, et viited kommunismile on asendatud viidetega natsionaalsotsialismile. Järgnev meenutus 2016. aastast aitab mõtestada täna meie ümber toimuvat.

  • 07.11.2016 ütles toonane siseminister ja Reformierakonna aseesimees Hanno Pevkur Aktuaalsele Kaamerale antud intervjuus, et Eesti on liikumas vasakpoolse valitsuse suunas ja see võib olla ohtlik.
  • 08.11.2016 teatas toonane peaminister Taavi Rõivas, et tema hääletult ei alistu [!]
  • 09.11.2016 tuli avaldus reformierakondlaselt Ants Laaneotsalt: „tuginedes senistele Keskerakonna ja SDE seisukohtadele, kavatseb uus vasakvalitsus teha Eestist kakskeelse riigi.“ Ta lisas, et tuginedes nende erakondade senisele poliitikale, võib arvata, et ees seisab Eesti kodakondsuse tingimuste leevendamine: „See tähendab eesti keele eksami kaotamist ja põhiseaduse tundmise nõudest loobumist.“

Ülalpool toodud näited olid osa selgest siseriiklikust inforünnakust, mille käigus rõhuti eestlaste kollektiivsele mälule. Väljendite „vasakpööre“ ja „hääletu alistumine“ eesmärk oli luua seos 1940. aastate sündmustega ja iseseisvuse kaotamisega. Sellele lisandunud Eesti Vabariigi siseministri sõnad valitsuse vahetuse ohtlikkusest oli kinnistav vahend ebastabiilsuse ja hirmu külvamiseks.

Järgmine etapp oli väline surve.

  • 2016. novembris hakkasid välismaa meedias ilmuma lood Eestist, kus olid muuhulgas ka fraasid: „Eestis kukkus sisetülide tõttu läänemeelne valitsus“, „läänemeelne valitsus on kokkuvarisemise äärel ning kaks väiksemat valitsuspartnerit peavad kõnelusi moskvameelse Keskerakonnaga“

Loomulikult ei olnud tegemist kokkusattumusega ning ühel hetkel hakkasid sellele reageerima ka Eesti meediakanalid, mis sidusid sellised inforünnakud Reformierakonnaga.

  • 17.11.2016 ilmus Postimehe juhtkiri: „Sõda Eesti vastu“. Juhtkirjas tuuakse välja, et rääkida valitsusevahetusest Kremli Euroopa ülevõtmise plaanide kontekstis on selge rumalus või pahatahtlikkus. Lisatakse, et mitu Eesti riigiametnikku on vihjanud ka valitsusest lahkuvasse Reformierakonda kuuluva Riigikogu liikme ja veel mõne sellele lähedal seisva isiku osalusele algallikatena.
  • 18.11.2016 ilmunud loo lõpetab Postimees nii „Mõned ametnikud ei salanud ka, et nende hinnangul võib tekkinud jutte olla aidanud levitada ka mõni võimult lahkuva partei (Reformierakonna) laialdaste välissidemetega poliitik. Üks märkis näiteks, et kui pea- ja välisminister on hoidnud soliidset joont, siis mõne oma liikme võiks Reformierakond riigi mainele mõeldes küll lühema keti otsa panna.

Kas Reformierakonna kahe aasta tagused ennustused on täitunud? Kas Eesti on liikunud Venemaa rüppe? Kas Eestist on saanud kakskeelne riik? Kas Eesti on teinud kannapöörde välis- ja kaitsepoliitikas? Need küsimused on nii absurdsed, et neile ei ole mõtet isegi vastata.

2016. aasta novembris kirjutas ajakirjanik Alo Lõhmus ERR portaalis: „Eesti erakondade ja nende moodustatavate valitsuste võrdlemine vaenuliku võõrriigi poolt ametisse upitatud nukuvalitsusega on lihtsalt sobimatu.“

Meie demokraatlikus ühiskonnas määrab valitsuse parlamentaarne matemaatika ning valitsuserakondade vahetumine on loomulik. Valimised võitnud erakonna opositsiooni jäämine ei tähenda Eesti demokraatia õõnestamist. Reformierakonna etteheited Jüri Ratasele selle eest, et ta soovib jätkata Eesti Vabariigi peaministrina, on samuti arusaamatud.

Meenutuseks viimased read Lõhmuse arvamusloost: „Sellisena meenutab Reformierakond pisut perestroikaaegset Eestimaa Kommunistlikku Parteid, kelle esindajad heitsid äsja tekkinud uutele poliitilistele rühmitustele tõsimeeli ette soovi võimule tulla, justnagu polekski see iga erakonna loomulik eesmärk.“

Lugu ilmus Postimehes 14.03.2019.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.