Priidu Pärna: minu kodu on minu pensionisammas

Eesti Omanike Keskliidu juht Priidu Pärna. Foto: sotsiaalmeedia

Lev Tolstoi on öelnud „Õnnelik on see, kes on õnnelik oma kodus“. Osades keeltes on kodu ja maja samatähenduslikud sõnad. Eestlase jaoks on ainumõistetav, et kodu on kodu, mitte lihtsalt maja. Eesti on omandikeskne ühiskond. Me parem omame kui üürime ja oleme omandi kaudu seotud oma kogukonnaga. Sellisele suhtumisele panime aluse 1990ndatel läbi radikaalsete omandireformide, mis väärtustasid eraomandit ja tugevat keskklassi. Tänu neile reformidele said varatud varakaks ja ühes sellega tekkis ka vastutus oma kodu ja ühiskonna ees.

Plaanitavad muudatused II pensionisambas peaksid meelde tuletama, et raha paigutamine pensionifondi ei ole ainuke viis, mille abil oma vanaduspõlve kindlustada. Riikides, kus väärtustatakse eraomandit ja likviidset kinnisvaraturgu, on investeeringud kodusse ja eraomandisse olnud aastasadu üks kõige efektiivsemaid viise oma vanaduspõlve ja elukvaliteedi kindlustamiseks.

Kas elukvaliteeti võib tõsta enne pensioniiga?

Selles, et pensioniikka jäädes võib iga pensionär enda II pensionisambasse kogutud säästud ühe korraga välja võtta, on üksmeelel kõik parlamendierakonnad. Opositsioon on algatanud eelnõu, mis seda lubaks ning samasugust lahendust lubavad ka koalitsioonierakonnad enda poolt välja pakutud pensionireformis. Ühesõnaga, tundub et kõigi erakondade hinnangul on lubatud see, kui eestimaalased, kes elavad kehvades tingimustes, kasutavad kohe pärast pensionile jõudmist enda II pensionisambasse kogutud raha selleks, et oma elukvaliteeti parandada. Teadupärast on meie elamufondil aastakümnete pikkune remondivõlg. Ligi 50 % Eesti leibkondades elab rekonstrueerimist vajavates korterelamutes. 2016.a avaldatud üleeuroopaline Eurofound uuring tõi ehmatamapanevalt välja, et ligi viiendiku Eesti elanike eluruumides puudub veeklosett või  tänapäevane pesemisvõimalus, samas suurusjärgus majades on probleeme niiskuse ja eluohtlike küttekolletega.

Vastutustundlik koduomanik teab, et ohtlik tulekolle või  tervistkahjustav ventilatsioon ei oota 10 aastat senikaua kui koduomanik pensioniikka jõuab. Tema tahaks enda kogutud sääste kasutada võibolla juba siis, kui ta on 55-aastane. Selle peale tõuseb mõni poliitik nüüd tagajalgadele ja süüdistab koduomanikku „raha ära raiskamises“, kuid vastutustundlik koduomanik teab, et selle ohtliku tulekolde või ventilatsiooni kordategemine on oluline. Selle tulekolde kordategemine täna tagab selle, et pensioniikka jõudes on koduomanikul alles tema kõige väärtuslikum sääst ja investeering –  kodu. Senise pensionsüsteemi säilimisel võib aga tekkida olukord, kus selle tulekolde tõttu on pensionäril küll alles mõned tuhanded eurod pensionifondis, kuid puudub eluase, mis ta turvatunde tagaks. Vabanevat pensioniraha kodusse investeerides, ei tee vastutustundlik koduomanik seda soovist oma raha „ära raisata“, vaid seetõttu, et ta väärtustab enda vara.  Omanik teab, et täna pensionisambasse kogutud raha on tema oma ja enda raha võib ometigi kasutada ju selleks, et oma omandit hoida ja selle väärtust kasvatada.

Marx võib kurvastada aga omand pole häbiasi.

See, et eestlased on omandiusku ja oleme omandikeskne ühiskond, on üks põhjuseid, miks mina valitsuse algatatud pensionireformi pärast ei muretseks. Sõites läbi Eestimaa näed, kuidas viimase paarikümne aasta jooksul on korda tehtud meie asulad ja majad. Eesti inimesed on enda eraomandisse investeerinud, nad ei ole enda sääste „ära raisanud“, vaid teinud piiratud vahendite tingimuses mõistliku ja ratsionaalse investeeringu. Kodu on tagalaks kogu perele, kuid kodu voorus on see, et see teeb meid õnnelikuks ka vanaduspõlves, kui meie kõrval enam lähedasi ei ole.

2018.a Eesti Konjuktuuriinstituudi läbiviidud uuringu kohaselt hindas
säästuvõimelistest elanikest  62% parimaks vaba raha paigutamise võimaluseks investeerimist kinnisvarasse. Aktsiate ostmist pidas tulusaks ja turvaliseks 19%, pensionisüsteemi 17% ja raha fondidesse paigutamist 14% säästuvõimelistest elanikest. Majandusliku heaolu kindlustamisel käsitlevad inimesed investeeringuna eelkõige oma kodu, mitte lisakinnisvara, maad või muid varasid. Iga kümnes uuringus osalenud elanik oli viimase kümnendi jooksul investeerinud kinnisvarasse, mis ei ole tema kodu. Lähima viie aasta jooksul plaanis kodule lisaks kinnisvara osta iga viies elanik. Viimaselt aastatel on seega kasvanud just kinnisvarasse investeerimist eelistavate inimeste osakaal ja seda kinnitab kinnisvarakäibe statistika. Noored pered eelistavad üürimisele kodu ostmist, järgmise kinnisvara ostmisel nähakse selles võimalust teenida tulevikus üüritulu ja säilitada raha väärtust. Kui võrrelda pensionifondide tootlikkust ja kinnisvara hindade kasvu, siis on vahe üüratu. Eesti Panga andmetel on ajavahemikus 2003-2018 ehk viieteist aastaga Eestis korteri ruutmeetri kesmine hind tõusnud kolm korda (400 eurolt 1200 euroni).

Investeerimine pole seega must-valge tegevus, kus  üks viis on vale ja teine õige. Legendaarne Sitakoti Mats Kullamaalt sai rikkaks, kui korjas hobusepabulaid ja ostsis end lõpuks mõisast vabaks peremeheks. Pensionireformi läbiviimisel peaks mõtlema, kuidas soodustada vabaneva pensioniraha investeerimist kodu soetamisse või elamistingimuste parandamisse.

Arvamuslugu ilmus Õhtulehe veebiportaalis 25.11.2019

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga