Kui kaugele tohib minna obstruktsioon, kui igat seadust ja seadusandlust tervikuna on võimalik seisma panna absurdsete vastuettepanekutega, küsib Tartu Ülikooli õigusteaduskonna riigiõiguse õppejõud Paloma Krõõt Tupay oma sotsiaalmeedia postituses.
Meie ümber toimuva keerises kogeme ehmatusega, et demokraatia EI OLEGI iseenesest mõistetav ega aegumatu. Ta murdub, kui puudub piisav vastutustunne seda elada. Opositsioonil peab demokraatias olema õigus esitada vastuettepanekuid, kriitikat, olla nõudlik ja pakkuda alternatiive.
Kui kaugele aga tohib minna obstruktsioon, kui igat seadust ja seadusandlust tervikuna on võimalik seisma panna absurdsete vastuettepanekutega? Kas rahvasaadikul on paslik minu käest küsida, kas soovin nahka pista oma koera või kuuluda Putinile? Kui astume neile, keda süüdistame vastutustundetuses, vastu sama hooletu käitumisega, kas näime neist targematena?
Riigikohus on öelnud: „Obstruktsioon võib ülemäära takistada parlamendi tööd, […] samuti ei aita see kaasa sisulisele parlamentaarsele debatile.“ Meile kõigile piisavalt vastutustundlikust ja rahu ja mõistmist selleks, et hoida ja elada meie Eesti demokraatiat.
