17. augustil 1989 sündis Eesti poliitilisele maastikule uus jõud, mis hakkas kandma nime Ühendus Res Publica. Ajajärgul, mil kõikvõimalikke ühendusi tekkis pea ülepäeva, oleks see sündmus võinud ka tähelepanuta jääda. Ometi raputas Res Publica asutamine ja tegevus Eesti poliitikat kapitaalselt ja tõi Eesti riikluse taastamisprotsessi uued sihid.
Kui varem diskuteeriti eeskätt küsimuse üle, milline peaks olema Eesti tee – kas liiduleping, mis jätaks Eesti nn uuenenud NSV Liidu koosseisu, uue riigi loomine või iseseisvuse taastamine restitutsiooni teel, siis Res Publica tõi diskussiooni uue ulatuse: missugune peaks olema Eesti arengutee siis, kui iseseisvus on saavutatud. Arutelu jõudis protesti- ja aktsioonitasandilt ideede tasandile – kas tulevane Eesti peab olema demokraatlik ja turumajanduslik õigusriik või postsovetlik sotsialismimaa.
Res Publica loomise idee tõstatus Eesti Muinsuskaitse Seltsi “Heinakuu” klubis juba 1988. aasta sügisel. Totalitarismist tüdinenud noored haritlased tajusid, ei kommunistlikust stagnatsioonist pääsemiseks ei pruugi iseseisvuse taastamisest piisata. Vaja on süsteemseid meetmeid ühiskonna ümberkorraldamiseks ja kaasajastamiseks. Märksõnade isikuvabadus, vabaturumajandus, isetoimiv ühiskond, õigusriik ja rahvusriik ümber valmis Eesti esimene parempoolset arenguteed ning alalhoidlikku ja vaba ühiskonda kavandav programm. Ideed, mis nägid trükivalgust Res Publica programmis, elavad täna mitmete Eesti erakondade programmides edasi ja on leidnud rakendamist läbi kõigi valitsuskoalitsioonide poliitika alates 1992. aastast. Ei ole liialdus märkida, et Res Publica pogramm on oluliselt suunanud Eesti poliitilist arengut alates iseseisvuse taastamisest.
Res Publica asutati varjamatult ja ühemõtteliselt poliitilise ühendusena, mis kandis ka selget poliitilist maailmavaadet – alalhoidlikkust ehk konservatismi. Samas välistas Res Publica juba oma asutamisel osalemise poliitilises võitluses ja rõhutas, et püütab täita parempoolse ideelise ajutrusti ülesandeid. Res Publica nägi end pigem ideede tootjana, paremerakondi aga nende tarbijana ja elluviiana. Eesmärgist tulenevalt seadis Res Publica endale mitmed põhimõtted, mis ei oleks mõeldavad erakondlikus tegevuses, kuid on loogilised ajutrusti jaoks.
Res Publica oli rõhutatult erakonnaväline. Res Publicasse kuulus mitmete erakondade liikmeid ja seetõttu ei seatud kunagi sihiks Res Publica kujunemist erakonnaks. Küll varustas Res Publica tekkivaid paremerakondi ideedega ja aitas kaasa nende asutamisele, sh Res Publica liikmete osalemisega nendes erakondades. Üks erakond, mis kasvas selgelt välja Res Publica pinnasest, oli 1990. aastal loodud Vabariiklaste Koonderakond, millest kaks aastat hiljem sai Rahvusliku Koondrakonna “Isamaa” üks neljast nurgakivist.
Res Publica oli selgelt elitaarne. Eesmärgiks ei seatud massiorganiatsiooni loomist, vaid tõhusat ja töövõimelist ühendust, mis koondab ajusid. Res Publica initsiatiivrühm isegi varjas ühenduse asutamiskohta, et vältida ringi hulkuva “poliitilise lumpeni” sisseimbumist, kes rändas ühe liikumise asutamiselt teisele, püüdis igal pool osaleda ja lõpuks intrigeeris niikaua, kuni ühendus oli muudetud tegevusvõimetuks. Poliitilise murrangu aastatel on paraku niisugune seltskond paratamatu ja võrdlemisi arvukas. Res Publica tekitas endale filtri, mistõttu uut liiget sai vastu võtta üksnes kõigi Res Publica varasemate liikmete nõusolekul.
Oluline on Res Publica maailmavaates veel rõhutada tugevat demokraatiakesksust. Res Publica vältis koostööd kõigi liikumistega, mis propageerisid äärmuslikke ja autoritaarseid abinõusid, nn kõva käe ja lihtsate lahenduste ihalejaid, mis värvi Eesti nimel nad “kõva kätt” ka poleks soovinud rakendada. Res Publica nägi tuleviku Eestit parlamentaarse riigina ja oli selgelt vastu presidendi otsevalimisele ning presidendile laiade volituste andmisele.
Ühendusest Res Publica kasvas välja terve põlvkond noori poliitikuid, kes alates 1992. aastast lülitusid aktiivsesse poliitikasse ja kelle energia suundus mujale. Res Publica oli oma ülesande täitnud ja vajus mõneks ajaks varjusurma. 1993 äratati see küll ellu, kuid juba veelgi nooremate inimeste eestvõtmisel. Asutajaliikmed koondusid Res Publica Seeniorite klubisse.
XXI sajand tõi Eesti poliitilisele maastikule Res Publica noore nimekaimu – erakonna, mis kandis nime Ühendus Vabariigi Eest – Res Publica. Paradoksina, kuulus sellesse parteisse ÜVERP-sse, millel oli tuhandeid liikmeid, vaid mõni üksik Res Publica asutajaliige.
