Eesti Hotellide ja Restoranide Liidu juht Verni Loodmaa esines Delfi vahendusel huvitava seisukohavõtuga, kus tõstis esile, kuidas kodumaal emakeelset teenindust ootavad eestlased oleksid justkui sallimatud. „Eestlased võiksid suhtuda tolerantsemalt teenindusvaldkonna välistudengitesse, kes ei valda eesti keelt,“ oli Loodmaa sõnum avalikkusele.
Kuigi rändepakti kaitsjad on meile nädal jutti rääkinud, et keegi neist ei soovi Eestisse massilist immigrantide tulekut, on mitmed neist poliitikutest tegelikult hoopis teises paadis. Päevast päeva kasvab surve odava tööjõu piirangute lõdvendamisele ja see puudutab ka eesti keele oskuse nõuet.
Reformierakond näitas oma tõelist palet esmaspäeval riigikogus ja teeb seda taas oma liikmest hotellipidaja Verni Loodmaa suu kaudu. Põhimõtteliselt kutsub ta üles olla mõistvad avaliku ja teadliku keeleseaduse rikkumise suhtes. On ju keeleseaduses konkreetselt ette kirjutatud, et teenindus- ja müügitöötaja peab oskama eesti keelt vähemalt B2 tasemel ehk heal suhtlustasandil. Kuidas on võimalik, et sama teenindussektori liidu juht kutsub üles sellistele rikkumistele mitte reageerima? Oma ametikohast lähtuvalt peaks ta olema esimene mees, kes hotelli- ja restoranipidajaid kutsub üles olema seaduskuulekad. Aga ei, tema kutsub hoopis eestlasi korrale – olgem mõistvad, me siin natuke slikerdame.
Ma ei oska nimetada ühtegi Euroopa riiki, kus teenindavas sektoris ei nõuta selle riigi keele oskust. Enamasti nõutakse 1-2 võõrkeele oskust veel juurdegi.
Kui juba teenindussektori liidu juht sellist juttu ajab, siis püütakse juba toimuvat avalikkuse ees veidi siluda. Tartu olukorda nii hästi ei tea aga Tallinna hotellides ja restoranides on probleem üldteada. Oleme liikumas justkui uude normaalsusesse, kus eesti keeles teenindamise nõudmist saab varsti sildistada kas kitsarinnalisuseks või lausa sallimatuseks.
Me paneme vägagi pahaks, kui Narva taksos või kohvikus me ei saa eesti keelega hakkama. Vene keele peale läheb ohutuli põlema aga teistes võõrkeeltes me ohtu ei näe. Väikerahva tublidus seisneb selles, et ta õpitakse usinasti võõrkeeli. See on kahtlemata meie tugevus aga veidi ka nõrkus. Ärme võrdle ennast liivlaste saatusega aga vaadake näiteks Iirimaad. Sel kaunil saarel räägib iiri keelt emakeelena käputäis inimesi läänepoolsetes rannikukülades.
Väikese rahva emakeele seisukohast pole inglise keel ei parem ega halvem vene või mõnest muust (tuleviku) invasiivsest keelest. Nagu Sosnovski karuputk otsivad nad endale eluruumi kõikjal, kus vastupanu puudub.
Tegelikult on isegi hea, et Loodmaa sellele teemale tähelepanu pööras. Nüüd teame tarbijatena edaspidi paremini reageerida, kui teenindaja eesti keelt vajalikul tasandil ei valda. Hotellipidaja kurdab, et need lihtsad töökohad pole eestlaste seas populaarsed. Nõus, 4-5 euro eest tunnis tõesti ei ole. Kuid vähenõudlike ja keeleoskuseta töötajatega nende aukude lappimine pole lahendus. Maailma rikkaimate riikide kõrval ei kao palgasurve kunagi, paratamatult tuleb oma ärimudel timmida sellega hakkama saamiseks.
Isamaa on seisukohal, et keeleoskuse nõudest ei tohi läbi sõrmede vaadata ja seda tuleb tõhusamalt kontrollida. Eestimaal peab kõiki asju saama ajada eesti keeles.
