Kui deklaratiivsel tasandil sai Eesti riik teoks 1918 veebruaris, siis reaalsuses algas Eesti riigi ehitamine ikkagi alles 1918 novembris, mil Ajutine Valitsus alustas tööd pärast Saksa keisririigi lagunemist 11. novembril.
Ajutine Valitsus tegi suuri ja hämmastavalt kiireid jõupingutusi meie riigivalitsemise käivitamiseks. Nende päevade sees jõuti isegi seadusloome käivitamiseni. Kuid aega oli muidugi vähe ja segadust väga palju. Kindlasti ei soovinud Eesti sõda Venemaa ega kellegi teisega. Esialgu sõja vahetu oht ei tundunudki ilmselt väga suurenda sest Eesti-Vene piiril paiknesid veel Saksa sõjaväe üksused, mis tagasid teatava rahuolukorra. Samas tuli teist poolt Narvat pidevalt teateid suurte punaste üksuste koondumisest meie piiridele. Eesti oli jäämas Nõukogude Venemaale ette ning Venemaa oli otsustanud selle kiiresti hõivata.
Mart Laar on oma äsja ilmunud raamatus “Jõuluriik“ osundanud sellele, et ajalehes Izvestija öeldi muu hulgas: „Leedu, Läti- ja Eestimaa asuvad risti teel ees, mis Venemaalt viib Lääne-Euroopasse. Nad on seega meie revolutsioonile takistuseks, lahutades N.Vene revolutsioonilisest Saksamaast. See lahutav müür tuleb ümber lükata. Vene proletariaat peab endale võimaluse võitma Saksamaa revolutsiooni arenemist mõjutada, et pärast, kui on loodud nõukogude Saksamaa, sulada temaga ühisesse Ida- ja Kesk-Euroopa sotsialistlikku föderatsiooni.“ Need sihid langesid kokku Petrogradi kui revolutsiooni hälli julgeoleku pärast muretsevate sõjaväelaste omadega, kes soovisid Venemaa piire Petrogradist oluliselt kaugemale nihutada. Mainitud aspektist on viimase 100 aastaga muidugi suhteliselt vähe muutunud.
Vabadussõja eelmänguks kujunes Punaarmee rünnak Narvale 22.11.1918 Selle rünnaku tõrjusid Narvas asuvad Saksa üksused. Samas sai kohe ka selgeks see, et Saksa sõjavägi lahkub juba lähimal ajal Eestist ja Eestil tuleb ennast edaspidi ise kaitsta. Eesti valitsusel tuli teha oma lühikese ajaloo raske ja saatuslik otsus – kas kaitsta Eestit relvajõul või mitte.
Kindral Aleksander Tõnisson on kirjeldanud selle otsuse tegemist 27.11.1918 valitsuses järgmiselt: Kuulates valitsuse liikmete ebalevaid seisukohti tekkisid K. Pätsi kulmudele kortsud, juuksed tõusid püsti, silmad läksid punni, nägu punaseks. Siis kerkis kõrgele laua kohale tema rusikas ja langes tugeva mürtsuga vastu lauda. “Mingisugust kokkulepet kommunistidega! Igaühele, kes vägivallaga iseseisva Eesti pinnale tungib, vastu jõuga ja relvadega! Parem auga võitlusväljal langeda, kui enamlaste metsiku meelevalla alla sattuda ja seal niikuinii hävineda! Meil on õigus vaba rahvana vabal maal elada! Meie püha kohus on oma maad kaitsta! Kõik mehed idarajale, vastu viletsuse ja orjuse kandjatele!” … Need olid K. Pätsi sõnad ja seisukohad. Vastu ei vaieldud. Liisk oli langenud. Ajalooline otsus oli tehtud. Sõda Venemaaga paratamatuks peetud. Vabadussõda otsustatud.
Juba järgmisel päeval 28.11 algas Punaarmee teine pealetung Narvale. Toimus esimene lahing, millest võtsid osa ka juba formeeritud Eesti kaitseväe esimesed üksused. See, Joala lahinguna tuntud kokkupõrge Narvas kujunes üheks verisemaks Vabadussõjas. Kokku langes selles lahingus ligemale 100-kond inimest. Kuigi see esimene lahing oli sündivale Eesti kaitseväele võidukas, viisid edasised kiired sõjasündmused Narva mahajätmisele Eesti vägede poolt juba sama päeva õhtul. Nii algas Vabadussõda poliitiliselt ja sõjaliselt.
Seega võib vist väita, et 27.11.1918 ja 28.11.1918 on päevad Eesti ajaloos, mida meil tasub meeles pidada. Võib ehk isegi öelda, et nendel päevadel otsustasid eestlased lõplikult ja pöördumatult oma saatuse. Kõhklejaid oli siis veel rohkem, kui neid on täna. Aga ilma selle otsusteta ei oleks olnud reaalset väärtust Eesti iseseisvuse väljakuulutamisel 24.02.1918. Võimatu oleks olnud ka 02.02.1920 Tartu rahu ja kõik mis on tulnud pärast seda kuni tänaseni.
