Valitsuse kaua lubatud majanduse pikk plaan on viimaks meie ees. Kas see võiks leevendada kaheksa kvartalit languses olnud majanduse olukorda? Kui eelmisi dokumente ei eksisteeriks, siis mõistlikke põhimõtteid saaks dokumendist lugeda mitmeid – bürokraatia vähendamine, head õigusloome praktikad nagu ettevõtjate kaasamine ja mõjuanalüüsid.
Artikkel ilmus originaalis Eesti Päevalehe arvamusveebis 05.02.2024.
Paraku on kõik need põhimõtted eksisteerinud juba ammu ja näiliselt on kõik erakonnad neis ka kokku leppinud. Praeguse valitsuse tegevus mõjuanalüüsideta maksutõusude kehtestamisel ja ettevõtjatele absurdselt lühikeste kooskõlastusaegade andmine on musternäited nende eiramisest. Ent probleeme, mida valitsuse majandusplaan eirab, on veel päris palju.
Alustame eesmärkidest – võetud on siht, et aastaks 2035 peaks olema SKP kaks korda suurem. Rahandusministeeriumi pikaajalise prognoosi alusel võiks olla samaks ajaks Eesti SKP ligikaudu 60% suurem. Nüüd tekibki küsimus – mis on need programmilised tegevused, mida varem ei tehtud, et nüüd kasv suuremaks läheks? Kui neid muutusi ei ole, siis oleks võinud võtta eesmärgiks ka viis korda suurema SKP. Küllap meenub kõigile lubadus viia Eesti viie Euroopa rikkaima riigi sekka. Kui eesmärgi taga midagi ei asu, siis paneb see ka aastaid hiljem õlgu kehitama.
Eesmärgiks on võetud ka majanduse konkurentsivõime kasvatamine ja seda plaanitakse hinnata toetudes Maailma Majandusfoorumi vastavale indeksile. Kui selle indeksi sisse vaadata, siis selgub, et klassikaline majandusteooria konkurentsivõime kohta ning indeksis mõõdetu läheb risti vastuollu.
Mille järgi hindab Maailma Majandusfoorum riigi majanduse konkurentsivõimelisust? Mõõdetavate indikaatorite hulka kuuluvad näiteks astmelise tulumaksu olemasolu, riigi sõlmitud rahvusvaheliste keskkonnalepingute arv, sotsiaaltöötajatele makstav kõrge palk, pärandi maksustamine, roheenergia toetused, kui palju kulutab riik sotsiaaleluasemetele jne. Need muutujad tuleks lugeda sotsiaalpoliitilisteks elementideks, mis ei käi majanduse konkurentsivõime kasvatamisega kokku.
Reeglina põhjustavad sellised poliitikad hoopiski kõrgemaid makse ilma ettevõtete lisandväärtust kasvatamata ehk nende netomõju konkurentsivõimele on summaarselt negatiivne. Olgu kõrvalmärkusena lisatud, et Majandusfoorum mõõdab majanduse konkurentsivõime all ka peretoetuste suurust, mis Isamaale maailmavaateliselt igati sobib.
Aga kas riigi majanduspoliitika uusimas visioonidokumendis oli ka midagi uut? Eelmiste analoogiliste dokumentidega kõrvutades saab tuua välja kaks poliitilist teemat, mida varem ei ole olnud. Esiteks eesmärk toota Eestis 120% taastuvenergiat keskmisest Eesti tarbimisest. Teiseks eesmärk suurendada sisserändekvooti.
Mõlemad uued eesmärgid peaksid tekitama igas majandusanalüütikus suuri murepilvi. Juba tänaseks on meil toimunud juhitamatute elektrivõimsuste ülesubsideerimine. Me maksame tootjatele maksumaksja raha peale ja olukord elektriturul ei lähe paremaks. Kui meie tuulikud toodavad elektrit, toodavad ka naabrite omad. Mis kasu saab Eesti riik sellest, et me maksame veel rohkem peale sellele, et lätlased meie toodetud elektrit tarbiks? See ei ole konkurentsieelis, vaid majanduslik raiskamine. On selge, et elektrisüsteemis tuleks riigil kindlustada hoopis kindlate võimsuste olemasolek – et elekter oleks meil alati olemas ja selle hind mõistlik. See on kriitiline eeldus tööstuse arenguks.
Eesti rändepoliitikas on väga selge erand tippspetsialistidele – kui tööandja maksab poolteisekordset keskmist palka, võib sisuliselt piiranguteta neid sisse tuua. Dokumendis räägitakse Eesti tööturu arenguvajadusest ning sellele toetudes väidetakse, et on vaja ka madalama palgaga isikute kvooti suurendada. Samal ajal Eesti Pank prognoosib tööpuuduse olulist suurenemist. Kas madala kvalifikatsiooniga immigrantide sissetoomine on tõesti selle valitsuse parim mõte keset tööpuuduse suurenemist?
Pentsik on see, et valitsuse majandusplaan algab bürokraatia kärpimise eesmärkidega, millest on aastaid räägitud. Samas fikseeritud tegevusi selleks ette ei nähta – loetletakse unistusi. Pärast seda tuleb dokumendis mitmeid bürokraatiat aina suurendavaid eesmärke – immigratsiooni erandite lisamine, juhitamatu energiatootmise subsideerimine, sotsiaalse vastutustundlikkuse eesmärgid, keskkonnakaitse reeglite suurendamine, aruandluse suurendamine, kliimaeesmärgid, soolise segregatsiooni eesmärgid jne. Kui selliseid plaane tehakse – kas kellelegi on tõesti üllatuseks, et bürokraatiat tuleb aina juurde?
Majandusplaani kokkuvõttes – mis kasu on järjekordsest dokumendist, kui sama sisuga ja üldtunnustatud põhimõtetega dokumendid juba eksisteerivad ja valitsus neid eirab. Miks peab keegi võtma tõsiselt, et kõige madalama usaldusega valitsus hakkab edaspidi oma lubadustest kinni pidama? Kui nüüd hakkab valitsus rääkima, et nad hakkavad maksutõuse ära jätma – miks peaks keegi seekord sama lubadust uskuma?
Kas valitsus jätkab vanaviisi ja eirab ka oma uusimat majanduspoliitika visioonidokumenti? Paraku me seekord vist nii lihtsalt ei pääse, sest visioonidokumendi uusimad lisandused – rohepööre ja immigratsioon – on tugevalt ideoloogilised. Kardetavasti me need ideoloogilised lahendused saame täie rauaga, aga ülejäänud majanduse konkurentsivõimet päriselt tugevdavad tegevused jäävad riiulisse edasi tolmu koguma.
Isamaa põhipostulaadid majanduslangusest väljumiseks:
1) Aitab maksutõusudest. Automaksust saab selle valitsuse lakmuspaber – kas päriselt suudetakse planeeritud maksutõuse ära jätta või ainult räägitakse sellest ja kehtestakse aina uusi makse. Valitsuse plaan vähendada kõrgepalgaliste tulumaksu madalapalgaliste maksukoormust tõstes tuleb jätta ära – see ei vii ühiskonda mitte ainult stressiolukorda vaid vähendab ka meie ettevõtete jaoks sisenõudlust.
2) Elektrisüsteem vajab investeeringuid kindlatesse võimsustesse. Juhitamatute tootmisvõimsusi pakkuvad ettevõtted ei vaja kasumireale järjekordseid subsideeringuid – nendega tõstab valitsus ainult maksukoormust. CO2 kvoodirahad tuleks saata elektrivõrgu investeeringuteks, mis tõstavad kindlust nii tarbijate kui ka tootjate jaoks.
3) Aitab rohepöördele vindi pealekeeramistest. On väga halb ja ennustamatu praktika valitsuse poolt kui täiendavalt Euroopa rohepöörde eesmärkidele pannakse meile veel täiendavaid käske ja keelde. Meie majandus ei kannata seda roheplaanimajandust välja. Keskkonnamõjude hindamine tööstusprojektide puhul on võrreldes naaberriikidega ebaproportsionaalselt pikk Eestis. Kui me tahame Eestise rohkem investeeringuid saada, siis tuleb lubada investeeringutel siin ka realiseeruda.
