JÜRI RATAS: valitsuse võimutäiuse karid

Riigikogu aseesimees Jüri Ratas (Isamaa)
Peaminister peab olema usaldusväärne. Aga rahva usaldus tuleb välja teenida. Kas aga tänane peaminister on sellega hakkama saanud? Julgen väita, et ei ole.

Turu-uuringute AS-i küsitlusest (21.-25. märtsil küsitletud 1260 inimest vanuses 15+) selgus, et valitsust usaldas märtsis 39% Eesti elanikest. Sellise tulemuse valguses võib endale tuhka pähe raputada vaid peaminister ise. Sest just tema on see, kellel lasub vastutus valitsuse poliitikat esindada ja juhtida. Kuid mida sellest järeldada, et 60% Eesti inimestest ei usalda valitsust?
Kindlasti ei ole viga negatiivse hinnangu andjates, vaid valitsusjuhil, kel jätkub liialtki energiat lausuda avalikke solvanguid teiste, tema tegevust kritiseerida söandavate kaaspoliitikute aadressil, vaadata peeglisse ja teha vastavaid järeldusi.

Võim ei anna tõemonopoli
Seda, et valitsusvastutust kandva Reformierakonna kulissidetagune elu on palju kirjum ja nüansirohkem, kui pealtnäha arvata võiks, oleme viimasel ajal saanud lugeda palju. Järjest enam tuleb päevavalgele, kuidas rahulolematus peaministri tegevuse suhtes kinnitab kanda ka Reformierakonnas endas.

Üks tugevamaid peaministri kritiseerijaid on tema enda erakonnakaaslane Andrus Ansip, kes ei varjagi oma trotsi ja kibestumist. Selle põhjusena on ta nimetanud „pikaajalist ja kestvat pettumust valitsuse juhtimises ja erakonna juhtimises”. Ansip teab, et ta pole oma pettumuses üks, sest koos temaga on kibestunud suurem osa Eesti rahvast. Siinkohal ei saa teda tõe väänamises süüdistada.

Ansip teab, et ta pole oma pettumuses üks, sest koos temaga on kibestunud suurem osa Eesti rahvast”

Kui viimastel riigikogu valimistel sai Reformierakond nii tugeva võimupositsiooni, et neil tekkiski illusioon asendamatusest ja kõikelubatavusest, on ilusale fassaadile ilmunud esimesed mõrad. Kiiremini kui kevadine lumi on sulanud Reformierakonna toetajate hulk nii valijate seas kui ka liikmeskonnas.

Kui möödunud kevadel toetas erakonda kolmandik valijatest, siis nüüdseks on sellest alles jäänud napp kuuendik. Pole saladus, et ka paljudele reformierakondlastele on jutud „limonaadimasinast” ja muud sarnased isiklikud solvangud vastuvõetamatud.
Et võim ei anna kellelegi tõemonopoli ega muuda inimest ilmeksimatuks, on üldteada tõde. Peaministri positsioonil tuleks sellega iseäranis arvestada. Ideaalis peaks avalikus ruumis kehtima mingi n-ö sanitaarmiinimum, millest allapoole me väitlustes iialgi ei lange.

Tegelikkust ei julgeta tunnistada
See ei saa ilmselt olla kusagil seadustes või muudes normides kirja pandud, vaid piirid paneb paika meie endi lastetuba ja vaikimisi kehtiv „hea toon”, või nimetagem seda kasvõi sisemiseks tsensuuriks, mis filtreerib välja avalikku debatti sobimatu.
Poliitikute ja teiste avaliku elu tegelaste puhul tingimusteta – mida silmapaistvam koht ühiskonnas, seda tihedam peaks olema filter. Kas ka tänane peaminister sellest ükskord õppust võtab, seda näitab aeg.

Probleem pole selles, kas kuningas (kuninganna) on tegelikult alasti ja seda ei julgeta tunnistada. Küsimus on kogu Eestis ja meie inimestes. Kas neid koheldakse piisava austusega või hoopis suurustleva ettekujutusega iseenda ilmeksimatusest? Kas tehakse kõik endast olenev, et neid inimesi ka raskemaks muutuvates oludes võimalikult säästa ja aidata või ollakse oma ambitsioonide teostamise nimel valmis ka kogu rahva pesuveega välja viskama?

Just seepärast, et Isamaa arvates on vastus neile küsimustele „ei”, olemegi kutsunud eesseisvaid europarlamendi valimisi kasutama usaldamatuse avaldamiseks Kaja Kallase ja tema poliitika suhtes.
See oleks sisuline usaldushääletus, mitte võrreldavgi nende jõumängudega, mida valitsus on harrastanud riigikogus oma eelnõude läbisurumiseks.

Reformierakonna valimisloosungist „Kindlates kätes Eesti” on seetõttu saanud rahvasuus uus, aja- ja sisukohasem versiooni, kus „Eesti on takerdunud Reformierakonna kägistavasse haardesse”. Ühe liberaalse poliitika alustele rajatud erakonna kohta üsna ootamatu versioon. “Ansip teab, et ta pole oma pettumuses üks, sest koos temaga on kibestunud suurem osa Eesti rahvast”

Artikkel ilmus ajalehes Vooremaa 19. aprillil 2024.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga