Isamaa parempoolsete ühenduse ilmumine poliitareenile on tekitanud valijates küsimusi ja segadust. Ootus erakonnale pole aga mitte “pintsakute kolmas tulemine”, vaid järjekindel ja konstruktiivne rahvuskonservatiivne kurss, kirjutab Isamaa strateegilise kommunikatsiooni juht Juhani Jaeger ERR-is avaldatud arvamusloos.
Arvatavasti käib Isamaaga kaasas seletamatu fluidum, millest läbi aegade on ihalenud osa saada nii mõnigi poliitiline seikleja. Mille muuga seletada asjaolu, et tegemist on Eesti poliitmaastiku kõige enam ülevõtmiskatseid läbi teinud parteiga.
Neist katsumustest on erakond väljunud teovõimelisena ja kandnud nii valitsusvastutust kui ka opositsionääri rolli, mis aga veelgi olulisem: Isamaa on jäänud iseendaks.
Isamaa pani aluse Eesti iseseisvuse taastamise järgsetele reformidele, juhindudes rahvuskonservatiivsuse ja vabaturumajanduse ideaalist. Kurss Läände on selle ideaali lahutamatu osa. Lääne ühiskondi iseloomustavad majandusvabadused (parempoolsus), samal ajal kui ida pool laiutavad oligarhia ja korruptsioon.
Rahvuskonservatiivsuse paigutamine NATO sõjalise võrgustiku ja Euroopa Liidu kui suveräänsete rahvusriikide liidu konteksti oli ja on enam kui loomulik. See kõik on palju kirjeldatud Eesti edulugu.
Nagu väljakutsetega ikka, tuleb need kas vastu võtta või põgeneda: kas jääda oma maailmavaate juurde või loobuda sellest.
Elustandardi paranemisega kaasnev vasakpoolsuse ja liberalismi tõus käib kaasas ühiskondadega, kus elu on muutunud “liiga heaks”. Mitte et see mulle meeldiks, aga selle eitamisel ei ole mõtet. Nende hoovuste mõju esitab väljakutse konservatiivsele maailmavaatele. Nagu väljakutsetega ikka, tuleb need kas vastu võtta või põgeneda: kas jääda oma maailmavaate juurde või loobuda sellest.
Loobumine – kaugenemine oma ideaalist ja seeläbi ka identiteedist – tähendab erakonnale nii enda kui ka oma valijate petmist. Kahjuks on Isamaas aegade vältel taolisi vangerdusi ette tulnud. Kasu ei ole neist sündinud kellelegi.
Loe Juhani Jaegeri täispikka arvamuslugu ERR-ist
