Emakeele kasutamine kõikidel elualadel on eneseseväärikuse küsimus iga väikerahva jaoks, leiab kultuurikorraldaja Juhani Jaeger (Isamaa).
Hiljutises vestluses ühe kultuuriprojekti loomingulise partneriga kaldus jutt võõrkeelse terminoloogia kasutamise põhjustele erialahariduses. Mu kolleegi sõnul on ingliskeelsete terminite kasutamine kõige sujuvam viis orienteerumiseks tehnilises erialaterminoloogias, isegi kui kõik asjaosalised valdavad eesti keelt. Sarnane küsimus oli kord arutusel ka tänaseks hingusele läinud muusikaportaalis Rada 7. Üks radalistest tuli välja ideega asuda helivõimendustehnilisi termineid eestindama. Peagi selgus, et enamik neist on saanud eestikeelse vaste juba mitukümmend aastat tagasi. Saanud vaste, mis ei ole praktikas juurdunud.
Teadus- ja arendustegevuse ülesannete üle ühiskonnas võib polemiseerida lõputult. Palju avalikkuse tähelepanu pälvinud Isamaa Erakonna volikogu poliitilise avalduse kontekstis omab tähtsust küsimuseasetus, mis üldse teeb eestis antavast kõrgharidusest eesti kõrghariduse? Väidan, et määravaks on see, millises keeles avaldub hariduse andmise ning teadus- ja arendustegevuse tulem.
Maailm globaliseerub. See ei ole hea ega halb, see lihtsalt on nii. Mida globalieerunum ja välissuhetest läbipõimunum on maailm, seda väiksemat tähtsust omab asjaolu, millises õigusruumis või füüsilises asukohas paikneb kõrgkool, teadusasutus või loomeüksus, õppejõud, teadlane või loovisik. Tartu Ülikoolist ei tee rahvusülikooli, mille 100. aastapäeva me peagi tähistame, asjaolu, et see paikneb Eesti territooriumil. Rahvusülikooliks teeb selle kuulumine Eesti keele- ja kultuuriruumi. Sama kehtib kõikide eesti õppeasutuste kohta.
Eestikeelsus on ainus, mis tegelikult määrab, kas tegemist on eesti kõrgharidusega, eesti teadusega, eesti kultuuriga. Kogu meie riigi olemus on põhiseaduse preambula kohaselt kokku võetav keele, rahvuse ja kultuuri säilitamise igikestva ülesandega.
Teemakohases sotsiaalmeedia lõimes väitis mu teadlasest sõber, et olukord on vastupidine sellele, millel rajaneb Isamaa volikogu seisukohavõtt ja eesti keele kasutamine kõrgkoolides hoopis süveneb. Kuigi selline näide on rõõmustav, on selle üldistatavus ülimalt kaheldav. Pigem on tegu harvaesineva eeskujuga, mille järgimise nimel võiksid kõrgkoolid pingutada, selmet pareerida õigustatud tähelepanujuhtimist probleemkohtadele.
Täna me räägime eesti keele mõju vähenemisest kõrghariduses kui murettekitavast tendentsist. Mis hetkest alates on aga tendentsist saanud tegelik suunamuutus? Kui uus eestikeelne erialaterminoloogia eesti teadlaskonnas täiel määral ei juurdu ingliskeelsete vastete kasutamise lihtsuse tõttu, on suunamuutus ohtlikult lähedal. Suunamuutus, ehk teaduse ja kõrghariduse hiiliv üleminek inglise keelele, mille eest hoiatab Isamaa volikogu.
Mida me saame ühiskonnana reaalselt ära teha eesti keele elujõu ja arengu nimel? Mida me inimestena saame ära teha?
Ei maksa arvata, et sada aastat tagasi, kui Alma Mater läks üle eesti õppekeelele, oleks olukord olnud märkimisväärselt erinev. Vastupidi, ka siis oli märkimisväärne osa õppejõude pärit muust keeleruumist ning eestikeelne erialaterminoloogia alles arenemisjärgus. Nagu ka rahvuslik eneseväärikus. Aukartusest domineerivate keelte ja kultuuride ees on võõrkeelse eneseväljendusega alatihti kippunud kaasas käima edasipüüdlikkuse ja erudeerituse võltsoreool aga ka lihtsalt tõusiklikkus.
Need on hoiakud, millest meil inimestena tuleb üle saada. Kõigepealt iseeneses, siis sõpruskonnas ja lähiringis, kollektiivis, organisatsioonis ja ühiskonnas tervikuna. Kasutada ja taasluua oma emakeelt oma elus, perekonnas, kogukonnas jne. Emakeelsus on iga väikerahva eneseväärikuse küsimus. Harjumuste ja hoiakute muutmine ei ole lihtne. Vastupidi, see on üks keerulisemaid asju üldse. Seega võib lugeja ülaltoodud käsitlusega nõustuda või mitte, kuid päris kindlasti ei maksa sellele ette heita lihtsustatud lähenemist.
