Isamaa Aasta Isa Aivo Tamm: lasteta ei ole elul sügavat mõtet

„Kui keegi arvab, et minu töölaud on segamini, siis nii see tegelikult pole. Tean väga täpselt kus midagi asub,“ muheleb Aivo Tamm objektiivi vaadates. Foto: Aare Lepaste

Erakond Isamaa valis 14. novembril aasta isaks Aivo Tamme, kellel on kuus last ja kuus lapselast. Alutaguse vallas Illukal elav 57-aastane Aivo Tamm on Jõhvi Vallavalitsuse majandusspetsialist ja Alutaguse vallavolikogu liige ning kuulub ka Isamaa Ida-Viru piirkonna juhatusse.

Aivo tunnistab pidulikule nädalavahetusele järgnenud argise töönädala alguses peetud vestluses oma muhedal moel, et pole 14. novembril saadud emotsioonide kütkeist veel päris prii ja tiitli üleandmisega kaasnenud üllatus ning ehk ärevuski pole möödunud.

Tegelikult ei ole möödunud, see on ikka hinges sees. Tänutunne inimestele, et nad märkasid. Laste kasvatamine, ma ei ütle, et see on lihtne, aga see on normaalne elustiil. Elul ei ole sügavat mõtet, kui sul pole lapsi. Praegu on lapsed suureks kasvanud ja juba tulevad lapselapsed järgi. Hea meel laste üle, et nad on omandanud hea hariduse ja kõik oma elu järjele saanud.

Rasmus (35) on ametis Politsei- ja Piirivalveametis, Aleksander (34) töötab ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajana, Jesper (33) on IVKH taastusravi osakonna juhataja assistent, Knut (30) Sotsiaalministeeriumi Euroopa Liidu ja väliskoostöö osakonna peaspetsialist, Paula (29) töötab Ühendkuningriigi valitsuse finantsosakonnas ja Lilli (26) on Keskkonnaameti maapõuespetsialist. Lapselapsed on Magnus (4), Kelsi (3), Astrid (2), Feliks (1), Julius (4 kuud) ja Harald (4 nädalat).

Praegu on siis veel 6+6.

6+6 jah, aga mitteametlikult võin öelda, et kuu jooksul on sündimas juba seitsmes lapselaps ehk lapsed jõuavad kambakesi isast-emast kohe ette. Isaroll on isaroll, aga ema on tegelikult kodu alus ning muidugi peavad nii ema kui isa mõlemad tublid olema. Haridussüsteemis töötav abikaasa Raili sai 2019. aastal Ida-Virumaa hea ema tiitli, seega on ka teda märgatud. Me ei ole põdenud, et peres on üles kasvanud palju lapsi. Küll oleme püüdnud neile tagada samaväärse elu kui on peredes, kus kasvab üks-kaks last. Haridust oleme tähtsustanud. Me ei pannud oma lapsi kohalikku külakooli, vaid tõime linnakooli. Midagi pole teha, meil siin on koolide tasemed erinevad.

Veel enne järgmise küsimuse esitamist, mis viinuks erinevate seikluste meenutamiseni, alustab Aivo ise sellele vastamisega.

Kui meil sündis neljas poeg, siis lubati mind sünnituse juurde. See oli aastal 1989 ning pärast seda haigla arstil enam pikka pidu polnud. Pool aastat hiljem tuli tal ametist lahkuda ning üks põhjustest oligi see, et ta lubas mind sünnituse juurde. Väga tore vanem vene mees oli. Vaatas mulle otsa ja küsis, kas olen julge mees? Saanud jaatava vastuse, oli arsti jutt lühike. „Desinfitseerime sind ära, kittel selga, mask ette ja tuled sünnituse juurde.“ Ma ei tea, kuidas mujal Eestis, aga Ida-Virumaal oli see esmakordne juhus, kus isa lubati sünnitusel emale toeks. Meenub, et õed pärast imestasid, miks värske isa nii rõõmus on. Et sündis ju neljas poiss järjest, mitte tütar. Selline tore lugu. Nabanööri ma ise läbi ei lõiganud, küll aga hoidsin Railil käest kinni. 1991. ja 1994. aastal sündisid kaks tütart ning siis lubati isadel juba n-ö ametlikult sünnituse juures olla.

Mis ameteid sa pidanud oled?

Minu tööpõlv algas meremehena. Olen ise pärit Harjumaalt Kasispea külast. Pärast keskkooli lõpetamist asusin õppima Tallinna Riiklikus Merekoolis. Viimasel kursusel, 1984. aastal, sündis perre esiklaps Rasmus. Pärast kooli lõpetamist sõitsin kaks aastat kaubalaevadel. See oli aeg, mil noortele spetsialistidele lubati lahkelt kortereid, kuid meie Tallinnasse oma elamispinda ei saanudki. Kuna abikaasa on Jõhvist pärit, siis sattusin Kohtla-Järve rohelise vööndi metsamajandisse peaenergeetikuks ning olin sellel ametipostil majandi likvideerimiseni. 2006. aastal kutsus Priit Kesler, kes oli mu endine ülemus metsamajandist ning saanud vahepeal Jõhvi abilinnapeaks, mind omavalitsuse majandusspetsialistiks. Nüüd läheb sellel kohal 15. aasta. Kuna Jõhvis toimub hästi kiiresti igasuguseid võimupöördeid, olin vahepeal peaaegu aasta ka Jõhvi abivallavanem ja valitsuse liige majanduse alal, kuid pärast järjekordseid valimisi jätkasin endisel kohal majandusspetsialistina.

Erakonnaga liitumiseni jõudsid jahimeestest sõprade kaudu.

Olen ühe Harjumaal asuva jahiseltsi liige ning kuna selles seltskonnas on väga palju isamaalisi inimesi, siis tuli ka ettepanek Isamaaga liitumiseks nende kaudu. Kohalikel valimistel kandideerisin viimati Alutaguse vallas ja osutusin ka valituks. Varem kandideerisin endises Illuka vallas ainsa Isamaa kandidaadina ning sain vallavanema järel teise tulemuse.
Minu põhimõte on see, et oma arvamus, kas inimestele see meeldib või mitte, tuleb alati välja öelda. Ja kui oled eksinud, siis tuleb julgeda seda ka tunnistada.

Eestimeelne olen ma kogu aeg olnud. Kui nüüd nii vaadata, siis oleks ju ka EKRE justkui Isamaa radikaalne tiib, aga mina olen see pehmema poole pooldaja ehk mitte nii radikaalne. Eesti keelt ja meelt tuleb hoida ja Isamaa selle eest ka seisab.

Mul on väga hea meel, et Riina (Riina Solman – A.L.) tegeleb rahvastikuministrina väga tõsiselt perepoliitikaga, mis annab peredele oluliselt kindlustunnet. Mäletan, et ka Laari valitsuse algusajal tähtsustati paljulapselisi peresid. Meil oli toona kolm last ja olime seetõttu tulumaksust vabastatud. Riina on peredele kindlustunde tagamisel õigel teel.

Ida-Virumaal aga Isamaa erinevalt Keskerakonnast ja ka Reformierakonnast ei müü. Siin saab tegutseda vaid isikute kaudu. Mida rohkem on tugevaid isiksusi, seda enam saame erakonda ja meie põhimõtteid esindada ning rakendada.

Toome juurde abielutemaatika.

Ma olen väga konservatiivne. Elagu kes ja kellega iganes koos, aga abielu on püha ja puutumatu ning mehe ja naise vaheline liit. Meil Railiga sai tänavu 17. mail abiellumisest 36 aastat. Paljud naersid, et olete nii noored ja milleks teile nii palju lapsi. Ütlesin neile tookord, et minu lapsed on siis suured kui ma olen veel noor mees. Nüüd saan öelda, et see, mis ma tookord kahtlejatele rääkisin, on täide läinud ja minu ümber on lapsed ja ka lapselapsed, kellega nädalavahetustel saunas käia ja koos olla. See on kindel, et keegi neist oma perega reede õhtul ikka koju tuleb. Vanem poeg saab 23. novembril 36-aastaseks, meie kuus last aga sündisid kümne aastaga ja sünniaastad jäävad vahemikku 1984-1994.

Räägime hobidest huvidest.

Olen jahi- ja kalamees ja nakatanud selle pisikuga nii lapsed kui lapselapsed. Noorema poja esiklaps on neljane, teine kahene ja kolmandal läheb neljas nädal. Tema veel vanaisaga kalale ei saa, aga nii nelja-aastane poiss kui kahene tüdruk on õngega vanaisa ja isa juhendamisel päris oma kala kinni püüdnud. Kalapüük on meil püha ettevõtmine. Kuna viimastel soojemapoolsetel talvedel pole me Peipsile saanud, siis oleme talviti korra või kaks käinud Soomes mitmepäevastel kalaretkedel. Muul ajal, kui just tormi pole, käime aga ühe poisiga praktiliselt igal nädalavahetusel Peipsil.

Ja kirglik jahimees olen samuti. Praegusel põdrajahi hooajal on ennast väga raske jagada. Kas minna jahile või pojaga kalale? Viimastel nädalatel olen teinud nii, et laupäeval käin kalal, pühapäeval jahil. Jahihooaeg on aga alanud edukalt, 24 luba oli, 18 oleme kätte saanud ehk jäänud on kuus põtra.

Värske õhk ja looduses viibimine, see on ju puhas tervis. Selle kinnituseks saad öelda, et vähemalt viimased 30 aastat pole sa tõbine olnud.

Pisikesi põletusi ja traumasid on ikka ette tulnud, vahel on ka väike nohu olnud või kurk kähedaks jäänud, aga et täitsa haige, seda ei mäleta. Vähemalt viimased 30 aastat kohe kindlasti. Eks selle tervise annab meile ka see, et kolime Railiga igal aastal aprillikuus õue magama ja magame õues seni, kuni telgi katus kannatab ehk näiteks esimese lumeni. Tänasel päeval magame veel õues. Õhtul vaatame telekast huvipakkuvad saated ära ja siis kolime õue, kus on tavaline riidest aiapaviljon, mille keskel laiub isetehtud voodi. Ega kaks indiaanlast ühe teki all ära külmu. Tõsi, kui temperatuur langeb kümne miinuskraadi kanti, siis magame pea teki all, sest muidu lähevad kõrvaotsad härma.

Emadepäeval Isamaa Aasta Emaks valitud Leili Särg uskus, et tiitliga kaasnenud preemiaga saab ta ellu viia ühe ammuse unistuse, kuid samas rõhutas, et otsus kuidas preemiaraha kõige otstarbekamalt kasutada, langetatakse ühiselt.

Seda, kuidas preemiaraha kasutada, ma veel ei tea. Kolleegid on ka juba uurinud, et mis ma nüüd tegema hakkan. Aga tõepoolest ma ei tea. Mul on ju palju lapsi ja lapselapsi. Aga vahest ostan viimaks endale ka veel paadi.

Lähme veel korraks tagasi algusesse. Aivo, kuidas möödus laupäevane õhtu?

Laupäeva õhtu lõppes sellega, et kui pidulik osa oli Viimsis lõppenud, hüppas isand Tamm autosse ja läks jahile. Laupäeval tabasime kaks, pühapäeval kolm põtra. Loomulikult järgisime kõiki jahitraditsioone ning mõistagi praadisime põdra südant. Väga hea nädalavahetus oli.

Aga jah… See, et ma laureaaditiitli pälvisin, oli tõepoolest üllatus. Teadsin, et nominente on üheksa. Kui kaheksa iseloomustust oli ette loetud ja jõuti Isamaa Aasta Isa väljakuulutamiseni siis … Silma kiskus märjaks, mitte midagi polnud teha. See on hea tunne, et sind on märgatud.

Aivo Tammega vestles Aare Lepaste

Isamaa Aasta Isa 2020 nominentidena olid lisaks Aivo Tammele esitatud Priit Humal, Peeter Kangur, Tõnu Laikre, Ain Pajo, Peeter Pütsepp, Priit Sibul, Marko Tiitus ja Arne Tilk.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.