Kui Isamaa Aasta Ema Leili Särg on abielus olnud veerand sajandit, siis Isamaa Aasta Isa Aivo Tamm 36 aastat. Stardilipp on ammu langenud, kuldpulmadeni on mõlemal paaril läbida veel mitmeid laugeid kurve. Seda, kas abieluteel on ka kive ja kände, Aivo tulevase abikaasa Raili kätt paludes ei teadnud. Küll aga osutusid prohvetlikuks sõnad, mis ta teisel kohtumisel lausus.
„See oli teisel kohtumisel Railiga. Olime tuttavad olnud umbes kuus tundi. Vaatasin talle sügavalt silma ja ütlesin et Raili, kui me abiellume, siis meil saab olema kuus last. Ja sõnasingi ära. Me ei planeerinud kunagi, et meil saab olema palju lapsi, aga Jumal on meile andnud kuus tublit last,“ meenutab Aivo 36 aasta tagust aega.
Esimest korda kohtusid noored 1983. aasta 26. juuni õhtupoolikul, abieluni jõuti 1984. aasta 17. mail. „Me mõlemad õppisime Tallinnas ja seal me ka kohtusime. Nagu näha, siis lausa ülepeakaela me abiellumisega ei kiirustanud, aga väga pikalt ei venitanud samuti. Loomulikult on ühisel teel olnud ka mõõnaperioode ja on tekkinud erimeelsusi. Oluline on see, et mõlemad osapooled peavad teisega arvestama, teda kuulama ja mõistma. Meie peres on see viga, et mina räägin natuke liiga vähe ega avalda oma mõtteid väga palju. Ja just sellest saavadki erimeelsused vahel alguse. Aga leppimine on alati magus,“ tunnistab Aivo.
Perekond Tamm pooldab traditsioonilist perekonda – mees, naine, lapsed. „Abielu on inimeste ühine soov siduda end pereks ja see peaks olema registreeritud. Ka vabaabielus olevad inimesed võivad end tunda perena, aga midagi jääb sellest ometi puudu. Mina nimetan vabaabielu külalisabieluks. Ühine perekonnanimi on üks, mis inimesi seob. Kui sünnivad lapsed, siis vabaabielus tekib alati küsimus, kas nad hakkavad kandma isa või ema perekonnanime. Ja see segadus jääb inimesi saatma elupäevade lõpuni,“ räägib Aivo.
„Ma saan aru, et aeg on muutunud, aga olen ka veendunud, et neile, kes pooldavad näiteks samasooliste abielu, ei ole liiga tehtud.“
Ka Aivo ja Raili lapsed pooldavad traditsioonilist perekonda. „Kuuest lapsest viis on seaduslikus abielus. Vaid pesamuna, kes on oma kaaslasega mõned aastad koos elanud, pole selleni veel jõudnud. Ütleme siis nii, et ta on veel natukene noor ja tänapäeval abiellutaksegi pisut vanemas eas. Eks ma mingil hetkel võtan potentsiaalsel väimehel nööbist kinni ja küsin, et kaua sa mu lapsukest kiusad,“ muheleb Aivo ning lisab kohe, et loomulikult pole seda tarvis.
„Me kõik saame väga hästi läbi, meil ei ole nii, et ämm on kuri, minia saamatu või väimees jäärapea. Meie kaheksaliikmelisele perele on väimeeste ja miniatena juurde tulnud kuus inimest. Kui lisame nüüd ka lapselapsed, siis võin öelda, et meist on saanud üks väga suur perekond. Ja maailmavaateliselt pooldame me kõik traditsioonilist peremudelit,“ toonitab Aivo.
Abieluteemadest laiemalt rääkides ei tee Isamaa Aasta Isa 2020 Aivo Tamm saladust, et see, mis praegu ühiskonnas toimub, tekitab temas hämmingut. „Ma saan aru, et aeg on muutunud, aga olen ka veendunud, et neile, kes pooldavad näiteks samasooliste abielu, ei ole liiga tehtud. No elage koos, aga ärge käige seda tänavatel kuulutamas. Mind see ei sega kui keegi eelistab kooselu samast soost inimesega, küll aga häirib see nii-öelda tekitatud kampaania, et samasoolisi on ahistatud. Seda ju tegelikult ei ole, mitte keegi neid ei ahista,“ võtab Aivo Tamm teema lühidalt kokku.
Olen aasta isa mõtetega täiesti nõus. Ise olin üle 55 aasta abielus. Abikaasa lahkus päriseks märtsis. Tunnen, et ainuõige on abielu mehe ja naise vahel. Lapsed sünnivad perekonda. Lastel tekib normaalne arusaamine perekonnast ja tahavad seda traditsiooni jätkata. Kui perekond on tugev, on ka riik tugev. Kõik muud vormid on erandid ja neid pole vaja iga päev rõhutada. Igal juhul nendele kooseludele ei sobi nimetajaks abielu. See devalveerib mõistet abielu. Tuleb otsida mõni muu sõna. Tahan loota, et traditsiooniline abielu oleks rohkem tähelepanu keskpunktis ja muutuks meie kõigi seas jälle tagasi normaalsuseks.