Isamaa erakonna naiskogu IREN andis emadepäeva puhul esmakordselt välja Isamaa Aasta Ema aunimetuse. Konkursi tingimustele vastanud 11 esildise seast valiti aasta emaks Viljandimaal elav Leili Särg, kelle peres on tuule tiibadesse saanud neli last ja üks kasulaps.
Kesknädalal, mil kohtume Leiliga pereettevõttes Särg AA, tunnistab Isamaa Aasta Ema siiralt, et aunimetusega harjumine võtab aega, samuti sellega kaasnev vastutus.
Leili, otsekohese ja konkreetse inimesena ei meeldi sulle ilmselt salatsemine. Nüüd aga juhtus nii, et salatsemine toimus sinu aadressil ja sinu selja taga. Kas aimasid, et midagi on teoksil?
Kõik toimus tõepoolest salaja ja minu selja taga, aga sellest, et midagi toimub, sain ma aimu laupäeval abikaasaga vesteldes. Pärisin, et mis kell me pühapäeval ema õnnitlemiseks Viljandist Tamsalusse Kalmu tallu stardime ja sain vastuseks, et pool kümme peame juba teele asuma, et keskpäevaks kohal olla. Ühtlasi lisas abikaasa, et tütar Jane käskis ka kaamera kaasa võtta ja kell 11.55 valmis olla. Siis lõigi tulukese põlema, et midagi hakkab ilmselt toimuma. Rahu ma ometi ei saanud ja seepärast küsisin Janelt, et mida ta korraldab. Sain vastuseks vaid õlakehituse ning konstateeringu, et mitte midagi.
Kuidas emadepäev algas?
Traditsiooniliselt. Kõigepealt hommikune äratus ning seejärel, meie peres on tähtpäevadel nii kombeks, teemakohaste ülesannete lahendamine. Seekord pidin näiteks täitma küsimustiku, mis seos on lastel minu kaudu naiskodukaitsega.
Ja siis korraga helises telefon?
Tõepoolest. Olime perega Tamsalus ema õnnitlemas ja istusime õues kohvilauas kui telefon helises. Kuna number oli võõras, ei kiirustanud ma sugugi vastama. Mõtlesin, et kui kellelgi on mind väga vaja kätte saada, siis küllap helistab uuesti. Aga mis teha, kõik utsitasid, et võta vastu, võta vastu. Nii ma siis ühisele survele allusin. Ja… Ega ma kõnele vastates sellest, mis parasjagu toimub, päris hästi aru ei saanud. Esiti jõudis minister Riina Solmani jutust kohale, et olen üks Isamaa Aasta Ema kandidaatidest, aga kui Riina telefoni Raivo Tammele edasi andis ja kuulsin, et mina olengi Isamaa Eesti Aasta ema, siis ei saanud esimese hooga sõnagi suust.
Väga hästi hoitud saladuse järel saabusid üllatus ja rõõm käsikäes.
Kuidas ometi õnnestus lastel saladust nii hästi hoida?
Seda tahaks ma tegelikult isegi teada. Aga saladust, tõestasid lapsed järjekordselt, osatakse meie peres hoida. Eks mulle on varasemaltki erinevaid üllatusi tehtud. Näiteks geopeitus sünnipäeva hommikul. Hakatuseks äratus, laul, lilled ja kohvilaud ning siis viiakse mind kuhugi peidetud aaret otsima. Kui aus olla, siis eeldasin, et just midagi taolist toimub ka tänavusel emadepäeval, aga eksisin. Igal juhul ei osanud ma uneski näha, et 10. mai 2020 just selliseks kujuneb.
Emadepäeva ja sünnipäeva tähistamisega on selge, aga milliseid traditsioone pereringis veel on?
Loomulikult saab pere kokku jõulude ajal, samuti kogunetakse võidupühal ja jaanipäeval. Aga traditsioonidest… Kui kogu pere elas veel ühe katuse alla ja ühe leibkonnana, siis käisime tüdrukutega näiteks veematkadel. Otse loomulikult toimusid pühapäevased pannkoogihommikud ning vahele ei jäänud ükski lasterikaste perede laager. 25 aastat oleme maikuus käinud Roheliste rattaretkel, samuti osaleme Viljandimaal korraldatavatel rattaretkedel.
Nüüd on lapsed suured ja kõigil oma elu. Meil oli peres ka selline aeg, mil lapsed olid mööda ilma laiali – üks tütar elas Saksamaal, üks poeg käis Soomes tööl ja oli samuti pikalt kodust ära. Kaks nooremat last olid aga Tallinnas. Õnneks on need aastad möödanik ja kõik lapsed elevad oma peredega siinsamas Viljandimaal. Seega ühised kokkusaamised vahemaa pärast ära ei jää. Ja meile meeldib ühiselt kokku saada.
Kui mõtlen emaks olemisele, siis mina olen pigem kogu aeg olnud laste sõber. Lapsed on oma valikud ise teinud, ma pole neid kunagi nunnutanud, pigem toetanud, suunanud ja julgustanud. Lapsed ongi kui vibunooled. Sa pingutad vibu, lased nad lendu, nemad aga lendavad välistest tingimustest mõjutatuna või siis ka mitte, täpselt nii kaugele või kõrgele kui ette nähtud on. Ja seejuures võivad ka ühe pere laste eluteed ja iseloomud olla kardinaalselt erinevad.
Leili, oled üles kasvatanud viis last, töötad pereettevõttes juhiabi-asjaajajana, oled abipolitseinik, naiskodukaitsja, Viljandi Spordiveteranide Koondise juhatuses, õpetad algklasside õpilastele jalgrattasõitu, kuidas üks inimene nii palju suudab?
Eks see on geenidest. Olen ääretult tänulik oma emale, kes on kogu elu olnud väga aktiivne. Kuna lapsed on suured, siis viimased kümme aastat olen saanud rohkem endale pühendada. Hakkasin tegelema rahvaspordiga, nüüd aktiivsemalt ka jalgrattaspordiga, mis hoiab tervist ja toonust. Kui rääkida Isamaa Aasta Ema aunimetusega kaasnenud 10 000 euro suurusest rahalisest preemiast, siis nüüd realiseerub ilmselt üks mu ammustest unistustest. Aga seda, kuidas preemiaraha kõige otstarbekamalt kasutada, kaalume kindlasti pereringis ühiselt.
Olen ka selles suhtes õnnelik inimene, et viimased 22 aastat töötan perefirmas, mis tegeleb autodiagnostika ja -remondiga ning seejuures toetab autosportlasi. Mehel peab hobi olema ja mul on hea meel, et abikaasa panustab autospordile. Mulle endale meeldib eeskätt ekstreemsport – langevarjuhüpped, mägironimine, purilauasõit jne.
Kes palju teeb, see palju jõuab. Oled abipolitseinik ja naiskodukaitsja, sellisel moel vabatahtlikult panustades tuleb arvestada olulise ajakuluga, mis tuleb pere arvelt.
Üks täiendab teist. Naiskodukaitse, laiemalt Kaitseliit, kõnetas mind juba organisatsiooni taasloomise algusaastatest. Tahtsin liituda juba 1992. aastal, aga siis olin Viljandimaa Lasterikaste Perede Ühingu juhatuses. Kuna mulle pole kunagi meeldinud poolik panustamine, siis astusin naiskodukaitsesse alles pärast seda kui lapsed olid juba piisavalt suured ja panustamine lasterikaste ühingu tösse polnud enam nii oluline.
Naiskodukaitse on Eestis üldse kõige laiapõhjalisem organisatsioon. Ütleme siis nii, et see hõlmab kõike padjaklubist, sõduriõppe, meditsiini ja toitlustamiseni. Vahest paneb mõne inimese muigama, aga mina ütlen nii, et kogu pere poegadest abikaasani on mul naiskodukaitses. Pojad toetajaliikmetena, abikaasa nõu ja jõuga.
Abipolitseinukuna ma otseselt patrullimas enam ei käi, küll aga panustan seda vormi kandes ennetustööle. Kindlasti soovitan kõigil, kellel vähegi võimalik, abipolitseinike tegevusega tutvust teha, sest alles seejärel saabub selgus, mida politseitöö tegelikult kujutab. Milline on selle ameti köögipool ja tagatuba. Kahjuks on meil Eestis nii, et politseinikud saavad peksa söögi alla ja söögi peale. Kui korravalvurid midagi teevad, siis on kõik valesti, kui mitte nii, kuidas paljud arvustajad hiljem kritiseerivad, siis seda enam.
Seejuures ei kujuta inimesed endale ette, mida politseinike silmad iga päev nägema peavad. Nüüdseks olen abipolitseiniku vormi kandnud kümme aastat, neist kolmel esimesel olin pidevalt patrullides. Peretülid, lähisuhtevägivald, õudsed elutingimused, milles lapsed peavad hakkama saama – see kõik on kohutavalt masendav. Just see on põhjus, miks tegelen nüüd abipolitseinikuna eeskätt ennetustööga. See pakub palju rohkem rõõmu. Näiteks praegu tegelen kahes koolis laste jalgrattakoolitusega. Juhendan hetkel kolme gruppi, kus on ligi sada säravate silmadega last, kes oskavad pärast koolitust liikluses käituda ja end turvaliselt tunda.
Aga erakond Isamaa?
Isamaa on südames olnud kogu aeg. Mis seal salata Helir Valdor Seeder on mu koolivend ja olnud mulle alati suur eeskuju. Ta on tubli pereisa, spordimees, ettevõtja ja väga hea poliitik. Isamaaga ei seostu ju vaid erakond. Seesama naiskodukaitsjaks ja abipolitseinikuks olemine ning turvatunde loomine ja seega ka perede heaolu eest seismine. Erakonnaga liitusin siis kui Isamaa asemel oli veel IRL. Mul on siiralt hea meel, et Isamaa püsib kindlalt valitud teel, ei allu provokatsioonidele ega lase end kõigutada poliitilistest tõmbetuultest. Kui rääkida pereväärtustest ja peredest, siis on tähelepanuväärne, et just Isamaa juhtkonnas on terve hulk paljulapselisi peresid.
Isamaa on pereväärtusi ja lasterikkust väärtustanud loomisest saadik. Selle taustal on väga hea näide Isamaa Aasta Ema tiitli väljaandmine. See on hea eeskuju kõigile.
Ma olen siiralt õnnelik, et olen esimene, kes saab kanda aunimetust Isamaa Aasta Ema. Samas olen veendunud, et kindlasti oli minust palju väärikamaid kandidaate. Seekord läks nii. Tiitel ei jäänud pealinna, vaid tuli Viljandimaale. Kannan seda uhkusega ja tean, et see tähendab suurt vastutust. Tänan erakonda ja tiitli väljaandmise algatanud Isamaa erakonna naiskogu IREN.
Leili Särjega vestles Aare Lepaste
