Kolmkümmend aastat tagasi uskusime, et vaba inimene tagab ühiskonna kõige loomulikuma ja kiirema arengu. Täna enam me sellesse ei usu, kirjutab pangandusekspert Indrek Neivelt oma facebooki kontol.
Pensioni II samba diskussioon on läinud väga tuliseks. Turuosalised kardavad kaotada ülitulusat äri ja hirmutavad üldsust. Nende murest tuleb aru saada, sest ainuüksi eelmisel aastal said fondihaldurid teenustasudena üle 40 miljoni euro. Seda on rohkem kui näiteks ERRi ehk siis Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio ülalpidamiseks aastas kulub. Meile, penisonikogujatele, on selline fondimajandus selgelt liiga kallis ja selle saaks neli-viis korda odavamalt ära teha.
Samal ajal on piirangute pärast raha paigutamisel ja liiga kõrgete tasude tõttu jäänud Eesti rahval teenimata ligikaudu miljard eurot. Miljard eurot! Keegi ei küsi, kelle tegemata töö see on olnud. Küll aga loobitakse meediaruumi valesid ja pooltõdesid ning süüdistatakse neid, kes tahavad midagi muuta.
Meedia kubiseb pöördumistest ja artiklitest. Loen neid tekste ja imestan. Argumente praktiliselt ei ole, peale selle, et muutusi lihtsalt ei tohi teha. Kohustuslikus korras peab koguma… Inimene ise ei tohi vabalt otsustada…
Kolmkümmend aastat tagasi tahtsime me kõik vabaks saada. Uskusime, et vaba inimene tagab ühiskonna kõige loomulikuma ja kiirema arengu. Täna enam me sellesse ei usu. Nüüd usume, et kõik on vaja raamidesse suruda ja inimest on vaja sundida. Nii nagu nõukogude ajal aeti talupidajad sunniviisiliselt kolhoosi ja osa palka maksti obligatsioonides. Need ideed elavad meis edasi ning tahame samamoodi tegutseda. Ainukene erinevus on, et siis investeeriti raha oma riigi majandusse, nüüd aga teiste riikide majandustesse.
Hirmutatakse hüperinflatsiooniga ja pensionisammaste natsionaliseerimisega riigieelarve kulude katteks. Seda ei juhtu. Ei maksa hirmutada. Küll aga tuleks väljavõetavalt rahalt tulumaksu maksta. Ja seepärast raha väljavõtjaid ilmselt liiga palju ei oleks. Oletame, et raha võtab välja kuni veerand kogujatest. See oleks 1 miljard ja riigile laekuks sellest 200 miljonit. Aga veelkord – see on ainult oletus.
Kohustusliku pensionisamba pooldajad väidavad, et samamoodi on kohustuslik tervisekindlustus. Või autokindlustus. Ja seetõttu peaks olema ka pension. Siin aga on üks suur erinevus: pensionile minemist oskame ette ennustada, aga õnnetust mitte. Lisaks jääb alati alles pensioni esimene sammas, mis ongi justkui kindlustus ja aitab hullemast välja.
Huvitav on ka see, et suure hirmuga väidavad täna juba ka fondijuhid ise, et tasud on liiga kõrged ning nemad on tahtnud tasusid juba ammu alandada ja fondindust reformida. Huvitav küll, aga mina olen pensionifondidega tegelenud juba kolm aastat, aga ei ole sellist soovi kahjuks märganud. Pigem ikka vastupidi. Kogu aeg on üritatud seletada, et kõik on hästi ja suuri muutusi pole vaja. Nüüd järsku selline meelemuutus. Aga see valmisolek on väga hea ning see tuleb ära kasutada.
Ükskõik, mida koalitsioon otsustab, suur raha jääb endiselt fondidesse ja seda on vaja edaspidi paremini juhtida ning teha seda madalamate kuludega. Tasu maksimummäära peaks vähendama minimaalselt kaks korda (ühelt protsendilt pooleni) ja varade paigutust tuleb oluliselt muuta. Hoida tänases keskkonnas kuuskümmend protsenti pensionivara võlakirjades on selgelt ebamõistlik. Isegi vastutustundetu. Tööpõld on lai ja pensionikogujatena loodame, et nüüd seistakse rohkem meie kõigi eest.
Ma olen seisukohal, et riikliku sotsiaalkindlustuse kõrval olevad pensionisambad ei ole usaldusväärsed pensioni kogumise viisid. Kui II sammas muuta vabatahtlikuks, rahvas kohe loobub sinna raha kogumast, sammas kuivab sootuks kokku ja fondihalduse kulukus kasvab veelgi. Õige oleks II sammas kaotada ja nende raha, kes soovivad jätkata, suumata III sambasse.