Täna ilmus Eesti Uudistes Lauri Vahtre arvamuslugu Parempoolstete liikmeühenduse teemal, mis
teemaarendusena on igati tervitatav, kuid mille sisu mind veidi kurvastab. Ei tahaks uskuda, et ülimalt
intelligentse inimesena ei ole Lauri Vahtre Parempoolsete manifesti sõnastusest täpselt aru saanud,
pigem jääb mulje, et kirjatüki puhul on ta endale lubanud teadlikult demagoogiat.
Kui isamaalisuse sünonüümid on Vahtre jaoks kitsarinnalisus, suletus ja tagurlus, siis on ta millestki väga
valesti aru saanud. Omadussõna tõlgendamine jäägu igaühe enda otsustada, kuid ka isamaalisus
erakonna poliitilise liinina ei peaks seostuma tagurluse või kitsarinnalisusega. Kui see aga tänaseks sinna
on jõudnud, siis peaks Parempoolsete algatus olema ju igati tervitatav. Isamaa Erakond on olnud
aastakümneid Eesti arengu mootor, rakendades ellu erinevaid uuendusi ja langetades ka
ebapopulaarseid otsuseid, kuid tehes seda konservatiivsele mõttelaadile ja tervele mõistusele tuginedes.
Tänases koalitsioonis ja tänaste juhtide all on Isamaa aga selle rolli minetanud ning jookseb tuimalt
kaasa EKRE või Keskerakonna populistlike algatustega.
Katse Parempoolsetele mingit pseudoliberalismi silti külge pookida on taaskord puhas demagoogia.
Parempoolsete liikmeühenduse liikmed on samuti konservatiivid, sinise varjundid on lihtsalt erinevad.
Konservatiivne parempoolne poliitika toetab inimese suuremat vabadust ja vastutust, lihtsat
maksusüsteemi, vaba turgu ja avatud majandust, ehk kõike seda, mida me ka oma manifestis rõhutame.
Põhjus, miks Parempoolsete manifest patriootlikest loosungitest ei kubise, peitub eelkõige selles, et
keskendusime sisule ja teemadele, mis muutmist vajavad. Patriootlike loosungitega on Isamaas kõik ka
juba praegu kõige paremas korras.
Mis seos on Parempoolsete liikmeühenduse manifesti ja odavtööjõu vahel, on arusaadav vist ainult Lauri
Vahtrele, igatahes on ta pühendanud sellele teemale tubli veerandi oma kirjutisest. Paratamatult on
Eesti tänaseks jõudnud oma arengus niikaugele, et on töid, mida siin elavad inimesed enam ise teha ei
soovi, samuti napib meil teatud valdkondades piisavate oskustega spetsialiste. Olgu siis veelkord ka üle
kinnitatud, et Parempoolsed ei toeta massimmigratsiooni. Parempoolsete peamine seisukoht on, et riik
peaks soodustama ja teadlikult juhtima „tarka“ rännet, ehk muutuma atraktiivseks sihtkohaks kõrget
lisandväärtust tootvatele ettevõtjatele ja tippspetsialistidele. Mis puudutab aga ajutist võõrtööjõudu,
nagu näiteks Ukraina maasikakorjajad, siis nagu näitas ka valitsuse korraldatud inimkatse – Eestis on
valdkondi, kus ilma nendeta hetkel hakkama ei saada.
Arusaamaga Isamaast kui Eesti kõige mõistlikumast erakonnast, ühinevad kindlasti kõik erakonna
liikmed ja toetajad. Elavat, ettepanekutele avatud ja arenemisvõimelist konservatiivsust me ka
Parempoolsetega taotleme. Loodetavasti leiab vajadus Parempoolsete algatuse järele ka
ortodokssemate Isamaa liikmete seas peagi mõistmist ning tõe moonutamise ja vastandumise asemel
saame hakata ühiselt Eesti tulevikku kujundama.
“Kui isamaalisuse sünonüümid on Vahtre jaoks kitsarinnalisus, suletus ja tagurlus, siis on ta millestki väga valesti aru saanud.” Päris ootamatu avaldus. Selle peale oskan öelda vaid, et kui Lubergi arvates peab Vahtre isamaalisust millekski kitsarinnaliseks, suletuks ja tagurlikuks, siis on ta millestki väga valesti aru saanud. Selles muidugi võib veenduda igaüks, kes mu kirjutist mõttega loeb. Ka pole ma parempoolsetele mingit pseudoliberalismi silti külge kleepinud. Kõnelesin nüüdismaailma jõujoontest laiemas mõttes.