Tunne Kelami 15 aastat tehtud töö Euroopa Parlamendis saab läbi. Tagasi vaadates sellele ajale tõdeb Tunne, et sellel tööl on olnud selge õnnistus ja tugi. Ootamatu tunnustuse on saanud just vaikselt, tagasihoidlikult, aga südamega tehtud töö.
Inimõiguste ja inimväärikuse eest ei saa seista vaid sõnadega, Tunne on seda selgelt teinud ka tegudega. Ta peab oma suurimaks saavutuseks naeratavate sõbralike inimeste võrgustikku, kelle seas on nii autojuhte, uksehoidjaid kui ka ametnikke ja parlamendisaadikuid. Ta selgitab, et see hakkab sellest peale, et olla ise sõbralik ja püüda teisi tähele panna. Kasvõi näiteks autojuhte – võid istuda sõidu ajal vaikselt, aga võid ka küsida ja tunda huvi nende elude vastu, nende kogemused ning lood on huvitavad ja mitmekülgsed. Igaüks vajab seda, et neid märgataks. Kui Tunne nendega kohtub ja neid teretab, siis nad säravad ja naeratavad.
Mari-Ann lööb poliitikas aktiivselt kaasa
Kuigi vaid Tunne on olnud valitud Euroopa Parlamenti, pole ta kaugeltki mitte teinud seda tööd üksi. Alati on kaasas olnud ka abikaasa Mari-Ann, enamasti, olles küll Eestimaal, ent püüdnud sageli ka Tunnel Brüsselis toeks olla, teinud ka ise tööd. Aidanud näiteks palvushommikusöökidel ja osalnud konverentsidel ja kohtumistel ning seltskondlikel üritustel. Tunne ütleb, et Mari-Ann pole tavaline naine, kes käib istungite ajal ostlemas, vaid ta võtab ikka osa. Tal on oma seisukohad ja poliitiline kogemus ning nii mõnedki saadikud saadavad tervisi ka Mari-Annile.
Need kogemused on andnud Mari-Annile uued väljakutsed. Ülemöödunud aastal pidasid nad koos Tunnega Brüsselis palvushommikusöögi peaettekande ning seal oli ka üks ameeriklane, kes kutsus neid USA ülikoolidesse kõnelema. Kuna Tunne ei saanud minna, läks Mari-Ann üksi ning nüüd on saanud ta uusi kutseid. Hiljuti kõneles ta ka Pirita kloostris naiste konverentsil tema kõned puudutavad inimeste südant ja inspireerivad teisi.
Tunnest sai Isamaa auesimees
Käesoleva aasta 11. mail sai aga Tunne Kelamist Isamaa erakonna auesimees. Tunne sõnul ei sobi talle lihtsalt mingi nimetus, ta tahab tegutseda. Eks auesimehe roll ole kaasa rääkida ja vajadusel nõu anda. Tunne tahab jätkata maakonnavisiite ja külastada erinevaid piirkondi, esineda koolides, kohtuda inimestega. Tema sõnul on Isamaa teinud palju vajalikke ja häid otsuseid aga sellest kõigest tuleb rääkida ja otsuste tagamaid selgitada.
Tunne peab üheks Isamaa ülesandeks ka traditsiooniliste väärtuste, rahvusliku identiteedi ja oma ajaloolise pärandi järjepidavuse teadvustamist: “Käesoleval aastal möödub näiteks 30 aastat Eesti kodanike komiteede liikumise algusest. Üle poole miljoni inimese andis allkirja, et peab end Eesti Vabariigi kodanikuks. Seda ei saanud teha anonüümselt, see tõi vastutuse ja riski, see muutis inimeste mentaliteeti, andis juurde kindlust püüelda iseseisvuse poole. Aga sellest ei räägita.” Tunne lisab, et selle aasta augustis möödub ka 80 aastat Molotov-Ribbentropi paktist, järgmise aasta märtsis möödub 30 aastat Eesti Kongressi esimesest istungist. Need on sündmused, millest tuleb tema sõnul rääkida ja teadvustada nende mõju meie tänapäevale.
Arutledes Euroopa väärtuste üle, küsib Tunne: “Aga mida väärtuste all mõeldakse? Kritiseeritakse tegusid, mis on euroopalike väärtuste vastu, meie elulaadi vastu. Aga meie elulaad on isekas, enesekeskne, hoolib ainult oma mugavusest. Üha enam on väärtused hakanud kattuma õigustega ja tuleb üha uusi õigusi, toimub õiguste inflatsioon. Ja lõpuks nõuavad kõik oma õigusi aga kes neid õigusi ellu viib? Õigused ja vastutused pole enam tasakaalus. Rääkides väärtustest, tuleb rääkida solidaarsusest, aususest, sõnapidamisest, riigimehelikkusest.”
On palju neid, kes võivad kinnitada, et Tunne ja Mari-Ann on oma tegudega neid väärtusi kandnud.
