Helir-Valdor Seeder, Isamaa esimees

Eesti riigi loojatel ja vabadussõja juhtidel jätkus talupojatarkust ning nooruslikku eneseusku, mis esimeste tagasilöökidega ei kadunud, vaid vastupidi, kasvas ja tugevnes, kirjutab Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder.

Sada aastat tagasi, kui Eesti riik loodi, oli suur osa eestlastest saanud hariduse vene- või saksakeelsetes koolides ning mõte oma riigist tundus paljudele hullumeelse unistuse või paremal juhul kahtlasevõitu ettevõtmisena. Uskujaid, et asutatud väikeriik jääb püsima, ei olnud kuigi palju.

Vabadussõja alguspäevad ei olnud sugugi nii kangelaslikud, kui meile meeldiks uskuda – mobilisatsiooni läbi viimine läks üle kivide ja kändude. Narva rindele suudeti 1918. aasta novembris saata vaid 2000 mobiliseeritud sõjaväelast ning 14 000 kaitseliitlast. Paljud mobiliseeritud deserteerusid pealetungiva punaväe kartuses, edukast lahingutegevusest oli vastloodud rahvaarmee esialgu kaugel.

Ometi osutus noor riik elujõuliseks ning suutis lühikese ajaga kasvada paigaks, kus inimeste elu oli oluliselt parem, kui oleks olnud Nõukogude Venemaa või ükskõik millise teise riigi koosseisus.

Imed ei sünni iseenesest, imede sünniks on vaja tööd ja vaeva ning usku oma ettevõtmisesse. Eesti riigi loojatel ja vabadussõja juhtidel jätkus talupojatarkust ning nooruslikku eneseusku, mis esimeste tagasilöökidega ei kadunud, vaid vastupidi, kasvas ja tugevnes. Keerulises olukorras osati tekkinud võimalused targalt ära kasutada.

Populistlikud jõud vasakul ja paremal on varmad ebakindlust ära kasutama ja pakkuma näiliselt lihtsaid lahendusi.

Ka saja aastane Eesti riik elab rahutus maailmas. Julgeolekuolukord tekitab inimestes ebakindlust. Pagulaskriis Euroopas, Venemaa jätkuv konflikt Georgias ja sõda Ukrainas ning kasvav agressiivsus ja  infosõda nii Eestimaal kui kogu Euroopas annavad kokku heitliku tulevikupildi.

Populistlikud jõud vasakul ja paremal on varmad ebakindlust ära kasutama ja pakkuma näiliselt lihtsaid lahendusi. Mõlemad küsivad – milleks meile suurenevad liitlasväed Eesti territooriumil, saame ise hakkama. Tegelikult on jutud Eestis paiknevatest tohututest võõrvägedest võetud otse Kremli retoorikast, kuid võivad tõhusalt töötada, hoolimata sellest, et Eestis paiknev liitlasüksus on vaid  1200-pealine – mitu korda väiksem Eesti kaitseväest ning sadu kordi väiksem Venemaa Lääne sõjaväeringkonna Looderegioonis paiknevatest üksustest.

Vabadussõja lõpuks oli Eesti Rahvavägi kasvanud 100 000 pealiseks endasse ja oma juhtidesse uskuvaks väeks ning tõestanud, et  ka väikesel riigil võib olla suuri sõpru ning väärikas koht teiste riikide seas.

Selle taustal on paslik meelde tuletada, mis tõi vabadussõtta pöörde ning motiveeris inimesi väiksearvulise ja kõikuva moraaliga rahvaväega liituma. Üheks oluliseks põhjuseks oli liitlaste appitulek. Briti sõjalaevastik, Soome vabatahtlike pataljon, teiste riikide vabatahtlikud ning USA humanitaarabi kinnitasid teiste riikide ja rahvaste valmisolekut kaitsta Eesti riiki, mis andis ka  meile kindlust ja tõstis eneseusku. See tõi vabadussõja rinnetele pöörde ja aitas Eesti väed vastupealetungile nii hoogsalt, et jõudsime idas Peterburi alla ning 1919. aasta suvel Riiani.

Vabadussõja lõpuks oli Eesti Rahvavägi kasvanud 100 000 pealiseks endasse ja oma juhtidesse uskuvaks väeks ning tõestanud, et  ka väikesel riigil võib olla suuri sõpru ning väärikas koht teiste riikide seas. Rahvaväega oli ühinenud kogu ühiskond lisaks endise tsaariarmee ohvitseridele ja rahvuslikult meelestatud koolipoistele.

Seega on võidupüha eestlastele ka rahvusliku ühtsuse püha, mille tähendus ja tähtsus ajas kasvavad.  Mida rahutum on maailm, seda enam peame olema ühtsed ja tegema koostööd liitlastega, et Eesti iseseisvus kestaks. Vabadussõja võiduga lõime oma riigi ja usu sellesse. Hoiame siis seda riiki ka rahuaastatel ja jätame ajaloost meelde, et usk endasse ja head liitlassuhted on väikeriigi iseseisvuse eeldused. Head võidupüha ja mõnusat jaanipäeva!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.