Helir-Valdor Seeder: aastate pärast mäletame, et oli üks omanäoline kriis, kuid uut maailma ei sündinud
Tänasest alustame intervjuude seeriaga, kus arutame Isamaa tipp-poliitikutega päevapoliitika ja Eesti tuleviku üle. Intervjuus Isamaa esimehe Helir-Valdor Seederiga keskendusime koroonakriisi mõjudele. Seederi sõnul muudab tänane kriis inimeste suhtumist paljudesse asjadesse, mis tundusid seni iseenesestmõistetavad kuid revolutsioonilisi muutusi sellega ei kaasne.
Tänaseks on meil selja taga kaks kuud ränka võitlust. Iga päev tõi kaasa uued prognoosid – seda nii terviseandmetes kui majanduses. Kuidas võtaksite kokku need viimased kuud? Mis läks hästi, mida võinuks teha teisiti ja millise kogemuse te endaga kaasa võtate?
Kriis pole kaugeltki lõppenud aga juba praegu saame tõdeda, et see on andnud meile unikaalse kogemuse. Elukorraldus arvutite vahendusel sai kiiresti uue hoo – riikidevaheline suhtlemine, riigi- ja kohalike omavalitsuste töö korraldamine, erinevad koosolekud, internetikaubandus- ja teenindus, distantsõpe jne. Seni teoreetilisena teadaolevad võimalused võeti nüüd massiliselt kasutusele ning selgusid paljud kitsaskohad ja praktilised probleemid. Kuigi kogu meie elukorraldus muutus, arvan, et inimeste olemus ja loomus pikas perspektiivis siiski oluliselt ei muutu. Tavapärane turumajandus taastub peagi ja heaoluühiskond langeb tagasi mugavustsooni. Ajutiselt on maailm muutunud kuid aastate pärast tagasi vaadates näeme, et oli üks omanäoline kriis, kuid uut maailma ei sündinud.
Ajutiselt on maailm muutunud kuid aastate pärast tagasi vaadates näeme, et oli üks omanäoline kriis, kuid uut maailma ei sündinud.
Keegi ei tea kui kaua tänane kriis kestab ning selle mõju inimeste toimetulekule võib olla pikaajaline. Kõik riigid otsivad sellele lahendusi. Teie olete ühe leevendava meetmena rääkinud perede tugilaenu ideest. Milles see täpsemalt seisneb?
Tugilaenu ettepanek on valitsuskoalitsiooni heakskiidu juba saanud. Seaduseelnõus on palju detaile ja olulisi nüansse ning seetõttu kaasame veel erinevaid eksperte ja laiema ringi teadmist, et võimalikke riske maandada.
Paljude inimeste sissetulekud on vähenenud ja osad on juba ka töö kaotanud. Samal ajal on neil püsivad kohustused: tarbimis- või eluasemelaenud ja muud jooksvad kulutused. Kui inimeste sissetulekud vähenevad või ajutiselt lõppevad, siis tugilaen aitab selle perioodi võimalikult valutult üle elada.
Tugilaen on ennast õigustanud kui inimesed pääsevad selle abil võlalõksust, makstes tagasi kergekäeliselt võetud kiirlaenud või säilitavad oma eluasemed, olles võimelised jätkama eluasemelaenude tagasimaksmist.
Riik on välja töötanud püsivad toetusmeetmed tavaolukorras toimimiseks ja lühiajalised sotsiaalmeetmed ning abipaketi, mida rakendati kriisi algetapis aga tugilaen on mõeldud kriisi järgmiseks etapiks. Tugilaen saab olema sõltuv inimese varasemast sissetulekust ja laste arvust. Laen oleks esimesel aastal intressivaba ning peale seda on tegemist madala intressiga soodsa laenuga, et perel oleks aega kriisist taastuda.
Eesti Päevaleht kirjutas hiljutises juhtkirjas, et perede tugilaenu rakendamine süvistaks inimesed laenulõksu. Kuidas võimalikke ohukohti vältida?
Tegelikult on vastupidi. Tugilaen oleks üks täiendav võimalus inimestele ajutiste majandusraskuste ületamiseks ja võlalõksu vältimiseks, sest nii väheneb sund võtta kõrge intressiga kiirlaenu. Tugilaenu andmisel arvestatakse ka inimeste senise osalemisega tööjõuturul ning lähtutakse seni makstud sotsiaalmaksust.
Millist tagasisidet on tugilaenu idee saanud ja millisel seisukohal on selles küsimuses majandusvaldkonna praktikud?
Finantseksperdid on öelnud, et tegemist on huvitava ja uuendusliku ideega. Inimeste suhtumine on positiivne, ka need, kes ise tugilaenu ei vaja, leiavad, et sellise võimaluse loomine on ühiskonnas laiemalt vajalik. Meile teadaolevalt ei ole riiki, kus oleks täpselt samasugust mudelit rakendatud. Vabalt raha välja jagamist kodanikupalga näol ma ei poolda.
Kuidas näete praeguse kriisi kontekstis pensionireformiga seonduvat? Kas suurema valikuvabaduse andmine inimestele enda finantside planeerimiseks on jätkuvalt õige?
Praegune kriis kinnitab pensionireformi vajadust veelgi. Kohustuslik pensionikindlustussüsteem ei ole igale inimesele sobiv. Näeme, kuidas fondide tootlus ja aktsiaturud on kriisile reageerinud ning kriisi põhjas pensionile jäävate inimeste kindlustuslisa saab olema ääretult tagasihoidlik. Kui pankade, fondide ja kindlustusseltside jaoks on see tavapärane majandustegevus kasumiteenimise eesmärgil, pikaajaline finantsinstrument ja katkematu investeerimistegevus klientide rahaga, siis inimese jaoks on see oma raha tähtajaline (kuni pensionini) kohustuslik paigutamine loteriirattale, mis sarnaneb Ameerika mägedega. Eesti Panga ja teiste finantsasutuste mõne kuu tagused majandusprognoosid on tänaseks kõlbmatud aga 40-50 aastaks ette tehtavaid ennustusi esitletakse lõplike tõdedena ja meie tuleviku kindlate lahendustena?
Kriisiolukorras teise pensionisamba maksete ajutine peatamine võimaldab hoida raha Eesti majanduses. Seni on teise samba kaudu 85% rahast liikunud riigist välja. Kui otsime vahendeid, kuidas suurendada kohapealseid investeeringuid ja rahastada majanduse abipaketti, siis on rumal viia samaaegselt teise samba kaudu riigist välja sadu miljoneid eurosid.
Viimasetel nädalatel on räägitud palju ka välistööjõust ja põllumajandusest. Kas põllumajandussektoris jätkub tööjõudu? Mis juhtub augustis ja septembris?
Põllumajandus on valdkond, mis vajab hooajalisi töötajaid teistest sektoritest rohkem, kuid võõrtööjõu osakaal on mitmetes teistes sektorites suurem, näiteks toitlustus- ja teenindussektoris.
Teoreetiliselt jätkub Eestis töökäsi põllumajandusse ka hooajatöödeks, eriti praegu, kui töötus kasvab, kuid praktikas on paraku olukord keeruline. Tegelikult ei ole inimesed valmis kiiresti ja paindlikult ümber orienteeruma teisele tööle ning võimelised lühikese ajaga omandama uued oskused ja elukutse. Samuti asuvad põllumajanduse töökohad enamasti hajutatult maapiirkondades, mis toob kaasa transpordi- ja eluasemeprobleemid, rääkimata sellest, et tegu võib olla füüsiliselt raske tööga või väga spetsiifilisi oskusi nõudva valdkonnaga. Kaasaegsed põllumajandusmasinad on keerukamad ja kallimad kui kaasaegsed luksusautod.
Esialgu saab keeruline olema aiandussektoril. Kui viirus taandub, taastub kriisieelne olukord ka tööjõu liikumises. Sellel sügisel tuleb nii ettevõtjatel kui poliitikutel olla valmis kiireteks otsusteks ja paindlikeks lahendusteks. Pikas plaanis tuleb meil kõigil pingutada selle nimel, et Eesti majanduse suurimaks piduriks ei jääks tööjõupuudus.
Pikas plaanis tuleb meil kõigil pingutada selle nimel, et Eesti majanduse suurimaks piduriks ei jääks tööjõupuudus.
Haridussüsteem, kõrg- ja kutseharidus, Töötukassa tööturumeetmed ja pikaajalised tegevused demograafilise olukorra parandamiseks – see kõik on vajalik.
Koroonaviirus on suurlinnade haigus. Turvalisem on looduses, maal. Kas näeme siin suuremat muutus, mis tuleb kasuks Eesti väiksematele piirkondadele?
Kaugtöö praktiseerimine, sund kodus töötada ja õppida annab tõuke, et osa inimesi jääb ka pärast kriisi maakodudest tööturul osalema. Kriis teadvustas ka seda, et maaelu on heas mõttes linna tagala. Rahu, stabiilsus, vaba loodus – see on jätkusuutlik elujõud. Paljud põgenevad linnade tihedate suhtlusvõrgustike eest maale isolatsiooni täiesti vabatahtlikult ning tunnevad end loodusrütmide keskel turvalisemalt.
Paljud põgenevad linnade tihedate suhtlusvõrgustike eest maale isolatsiooni täiesti vabatahtlikult ning tunnevad end loodusrütmide keskel turvalisemalt.
Kui meil tekkis olukord, kus meditsiinivahendid ja inimesed ei saanud liikuda üle piiri, võib tekkida ka olukord, kus toit ei liigu enam üle piiride. Nii on vaja maaelu hoida püsivalt toimivana ka siis kui meil kriisi ei ole.
Kriisi ajal tõmbub majandus kokku. Teame ka seda, et keskkonnakaitselised meetmed pärsivad majanduse arengut. Milliseid lahendusi siin näete ja kas tänane kriis mõjutab Euroopa Liidu pikaajalist poliitikat kliimaküsimuses?
Euroopa Liit on kliimaküsimuses pikaajalised eesmärgid otsustanud juba enne kriisi ja nii on Euroopa Komisjoni presidendi Ursula von der Leyeni algatusel seatud liikmesriikidele ootus liikuda kogu Euroopa Liidus 2050. aastaks süsinikuneutraalse majanduse suunas. Kas see ka realistlik, mõistlik ja jõukohane on, eks seda näitab tulevik.
Ühelt poolt aitab praegune kriisiaeg keskkonnateadlikkuse kasvule kaasa, pannes inimesi mõtlema, kas me ikka peame igaks rahvusvaheliseks koosolekuks võtma ette lennureisi või nii meeletult tarbima. Leitakse uusi logistilisi lahendusi ja see aitab meil olla säästlikumad. Samuti saab loodetavasti hoo sisse siseturism.
Teisalt, majanduskriisist kiire väljatuleku soov tekitab kiusatuse eirata keskkonnapiiranguid, mis enamasti muudavad tootmise kallimaks. Pikas perspektiivis peame majanduse taastamisel ja ettevõtluse arendamisel arvestama järjest enam keskkonnanõuete ja -mõjudega, sest ootus puutumata looduse järgi kasvab, seda ka ettevõtluses. Seega ei näe ma, et seatud eesmärkidest loobutakse.
Erasektor teeb juba pikemat aega suuremaid ümberkorraldusi. Samal ajal vaadatakse ka avaliku sektori poole. Kas avaliku sektori kokku tõmbamine on otstarbekas?
Me ei saa lubada kahte erinevat Eestit – erasektor, mis tõmbub koomale ja avalik sektor, mis toimib muudatusteta edasi. Avalik sektor peab olema solidaarne erasektoriga, et mitte lõhestada ühiskonda. Lisaks peame riiki ka läbi organisatoorsete muudatuste ja kaasaegse tehnoloogia kasutuselevõtu tegema efektiivsemaks, suutes kriisiolukorras vähendada kulusid ka dubleerivate tegevuste vähendamisel.
Mida tuleb Euroopal viimaste kuude sündmustest õppida ja kuidas on Eesti selle perioodiga toime tulnud?
Üks kõige olulisem ja valusaim õppetund oli piiride sulgemine. Liikumisvõimalused peatati erinevates riikides eri aegadel ja eri reeglite järgi. Sel hetkel ei suutnud me ka oma tegevusi koordineerida, mille tulemusena oli juhtumeid, kus elutähtsate kaupade liikumine oli takistatud ja inimesed ei saanud naasta koju. Nüüd on meil võimalus pöörata piiride sulgemise valus õppetund piiride avamise positiivseks kogemuseks.
Nüüd on meil võimalus pöörata piiride sulgemise valus õppetund piiride avamise positiivseks kogemuseks.
Inimeste vaba liikumise ja rahvusvaheliste kaubavedude taastamine on Euroopa riikidele kahtlemata suur väljakutse.
Laias plaanis võib öelda, et Eesti on seni langetanud õigeid otsuseid. Loodetavasti tehakse tulevikus põhjalik analüüs, mis peaks andma meile vastuse, mida oleks saanud teha veelgi paremini. Praegu on vaid üksikuid riike, kus viiruse levik oli väiksem kui Eestis. Esimestena meenuvad Läti ja Island. Katastroofi oleme suutnud vältida.
