Helen Hääl: pagulaspakt kiideti heaks ilma igasuguse aruteluta

Helen Hääl Foto: Eesti Uudised

Kui ÜRO rändepakti teemal on poliitilisi lahinguid löödud juba kuu aega, siis viimasega seotud ÜRO pagulaspaktiga liitumine toimub meil pea täielikus vaikuses. Eesti esindaja ÜROs kiitis pagulaspakti heaks juba 13. novembril ehk kaks päeva enne rändepakti toetamist mitte otsustanud valitsuskabineti istungit. Täna aga toimub ÜROs Assamblee istung, kus Eesti koos teiste kohal viibivate maailmaorganisatsiooni liikmetega ÜRO pagulasraamistiku heaks kiidab.

Ei saa märkimata jätta, mõlema Compact’ i (Pakti) tõlkimine Raamistikuks on ebaõige aga selleks, et olla välisministeeriumiga nö ühel lainel kasutan oma arvamusloos terminit raamistik(ränderaamistik, pagulasraamistik).

Välisministeeriumi kodulehel on kirjas, et Eesti kiitis koos kõigi teiste Euroopa Liidu riikidega ÜRO pagulasraamistiku heaks. Tegelikkuses pole see väide korrektne. Näiteks Ameerika Ühendriigid ja ELi liikmesriik Ungari lükkasid lisaks ÜRO ränderaamistikule tagasi ka ÜRO pagulasraamistiku.

Ungari välisministri Peter Szijjártósõnade kohaselt on ÜRO pagulasraamistiku puhul tegemist „Tagaukse kaudu toimiva ÜRO migratsioonileppega“. Szijjártó nimetas ÜRO pagulasraamistikku „ohtlikuks“ ja „tulevasi migratsioonilaineid õhutavaks teguriks“. Just pagulasraamistikust pidavat saama see „tagauks“, mille kaudu ja abil hakatakse ÜRO ränderaamistikku juurutama nendes riikides, kes selle tagasi lükkavad. 

Tegelikkuses on meil tegemist mitte põgenikekriisi vaid illegaalse migratsiooni kriisiga. Ungari välisministri Szijjártó sõnade kohaselt tehakse suuri rahvusvahelisi pingutusi, et kuulutada illegaalsed sisserändajad põgenikeks ja tuua need ülemaailmse lepingu alusel Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse. Ungari valitsuse arvates on juba olemasolevad seadusandlikud regulatsioonid põgenike probleemiga tegelemiseks täiesti piisavad. 

Pole mingi juhus, et Ameerika Ühendriigid lükkasid samuti tagasi nii ÜRO ränderaamistiku kui ka ÜRO pagulasraamistiku.  

ÜRO pagulasraamistik nõuab „koormuse jagamist“

Péter Szijjártó vaatles ÜRO pagulasraamistiku teemat ka sisuliselt ja tema väitel sisaldub raamistikus „koormuse jagamise“ nõue. Sarnast nö kvoodi jagamist on liikmesriikidelt nõudnud Euroopa Liit. Ungari on aga vastu igasugusele kohustuslikule migrantide  vastuvõtmisele ja sätestas selle koguni oma põhiseaduses. 

Ungari poolt kritiseeritud „koormuse jaotamise põhimõte“ kujutab endast tõepoolest ÜRO pagulasraamistiku ühte olulist teemat. Dokumendi põhipeatükk A, mis võtab enda alla kuus lehekülge, kannab pealkirja „koormuse ja vastutuse jagamise reguleerimine“. Sõna „vabatahtlik“ tuleb ÜRO pagulasraamistikus ette eranditult vaid „vabatahtliku repatrieerumise /tagasipöördumise“ formuleeringus. Seega räägitakse sõnaselgelt üksnes vabatahtlikust tagasipöördumisest, aga mitte üheski kohas ei mainita liikmesriigi poolt vabatahtlikku vastuvõtmist.  

Pagulasraamistik soovib perekondade taasühinemist ja tööalast migratsiooni 

ÜRO pagulasraamistik näeb pagulastele ette ka liikumise avamist ja võimaluste pakkumist, nii et viimased saaksid töötamise või perede taasühinemise eesmärgil saabuda mingisse riiki. 

Vastavalt ÜRO pagulasraamistiku artiklile  95 on muuhulgas ettenähtud järgmised rännet soodustavad meetmed: 

Kolme aasta pikkune ümberasustamise strateegia (lõik 3.2) hõlmab ka täiendavaid vastuvõtmise kanaleid, mille eesmärgiks on nende kättesaadavuse ja planeeritavuse oluline suurendamine. 

Riikidel palutakse anda omapoolne panus, et koos asjaomaste sidusrühmadega (asjast huvitatutega) töötada välja  edasisuunamise toimivad menetlused ja selged teed, eesmärgiga edendada perekondade taasühinemist või kutsuda ellu eraviisiliste või kogukondade poolt toetatavad sponsorprogrammid, mida pakutakse täiendavalt uusasundustes toimivatele regulaarsetele programmidele, sealhulgas ka kogukondade poolt pakutavatele programmidele, mis toimivad põgenike sponsoreerimise ülemaailmse initsiatiivi (Global Refugee Sponsorship Initiative, GRSI) toetusel.

Muudeks täiendavateks vastuvõtuteedeks oleks humanitaarviisa, humanitaarkoridorid ja muud humanitaarsed vastuvõtuprogrammid, haridusvõimaluste loomine põgenikele (eriti naistele ja tüdrukutele) neile stipendiumide andmise ja üliõpilasviisade väljastamise teel, sealhulgas ka valitsuste ja akadeemiliste asutuste vaheline partnerlus ning võimaluste loomine põgenike tööjõu mobiilsuse edendamiseks, sealhulgas põgenike leidmine, kes omavad oskusi, millede järele on kolmandates riikides vajadus.

Link ÜRO Globaalse pagulasraamistiku kohta: https://www.unhcr.org/gcr/GCR_English.pdf

Austria valitsus pani kirja oma kahtlused

Pärast ÜRO ränderaamistiku tagasi lükkamist formuleeris Austria föderaalvalitsus ka omapoolsed ÜRO pagulasraamistiku osas tekkinud kahtlused.  Kahtlusi väljendati eelkõige Genfi konventsiooni kohaselt kehtiva klassikalise põgenike mõiste ning teiselt poolt majanduspõgenike mõiste segiajamise osas.

Toon ära 5. detsembri väljavõtted Austria Föderaalse euroopaasjade, integratsiooni ja välisministeeriumi seisukohavõtust: „Austria on vastu ÜRO põgenikepakti valetõlgendustele. Seepärast selgitab Austria föderaalvalitsus, et tema jaoks on asüüliküsimustega tegelemisel jätkuvalt ainsana siduvaks dokumendiks Genfi põgenike konventsioon ja teised asjakohased rahvusvahelised lepingud, mille osapooleks on Austria, nagu Euroopa Liidu õigus. Eriti kliima- ja majanduspõgenikud ei ole leidnud Genfi põgenike konventsioonis käsitlemist.

Seoses ÜRO põgenikepaktiga selgitab Austria föderaalvalitsus, et see pakt ei tekita Austria jaoks mingit siduvat tavaõigust. Ükskõik millised olukorrad võivad tulevikus tekkida,  esitab Austria juba nüüd selle vastu suunatud omapoolsed vastuväited ja teda tuleb käsitleda kui persistent objector’it.“

Rahvusvahelises õiguses mõistetakse persistant objector’i all püsivalt vastuväiteid esitavat riiki, kes on järjepidevalt ja ühemõtteliselt väljendanud oma vastuseisu tavaõiguse mingi normi vastu ja ei kohustu seda ettekirjutust järgima.

Pagulasraamistikuga seoses peaksime ka Eestis saama vastused mitmetele olulistele  küsimustele:  

1. Kas Eesti välisministeerium on süvenenud ÜRO pagulasraamistiku ülalnimetatud punktide 66 ja 95 sisusse? Kas kõik riskid on hinnatud?

2. Kas põgenike käsitlemine ÜRO pagulasraamistikus teisiti kui Euroopa Liidu regulatsioonides ja Genfi põgenike konventsioonis vastab Eesti käsitlusele? 

3. Kuidas saab meie välisministeerium jõuda teistsugustele tulemustele kui näiteks Ungari valitsus? Milliste punktide osas ei ole Ungaril õigus?

4. Kas Eesti jaoks on vastuvõetav osaleda põgenike kulude jaotamises vastavalt meile määratud kohustustele? Kas selleks küsitakse ka Eesti maksumaksjate nõusolekut?

5. Kas Eesti kuulutab ennast ka persistent objector’iks ja kui mitte, siis miks? 

6. Kas Eesti on hoolega läbi mõelnud selle pakti tagajärjed? 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.