E-hääletamine on tehnoloogiline edusamm, mis on muutnud valimisprotsessi mugavamaks ja ligipääsetavamaks. Tegu on ühe Eesti edulooga, mis toob meie riigile aastas sadu äramärkimisi välismaistes meediaväljannetes.
Samas ei saa me lubada endale uhkuse poolt pähe pandud silmaklappe. Oluline on tunnistada, et praegu on e-hääletamine traditsioonilise sedelil hääletussüsteemiga võrreldes vähem detailselt reguleeritud. See sõnum, mida erinevad poliitilised leerid oma huvides levitanud, on kasvatanud umbusaldust Eesti valijate seas, mis omakorda võib viia ausates valimistes kahtlemise tõttu valimisaktiivsuse languseni.
Justiitsministeerium on teatanud, et tahab teha e-hääletamise reeglid kõigi osapoolte jaoks selgemaks. Tegu on hädavajaliku sammuga, sest üks peamisi probleeme e-hääletuse puhul ongi seotud selle vähese läbipaistvuse ja kontrollitavusega. Ekspertide kasutatav „musta kasti“ terminoloogia ei ole tavavalijale mõistetav ja sellest tekib ka umbusk.
E-valimiste skeptikute seas levib nali, kus Soome võttis kasutusele Eesti e-hääletussüsteemi ning kui hääled üle loeti, siis võitis Reformierakond. Oleks vale see lihtsalt huumorina maha kanda, sest rahvasuu räägib ikka asjadest, mis neil hingel.
Kas mu hääl ikka läks õigele kandidaadile? Kas keegi saab süsteemile väljastpoolt ligi ja valijate otsuseid enda huvides muuta? Need on küsimused, millele ei saa vastata pimeda usuga, et Eesti ID-kaardi süsteem on turvaline ja kõik töötab korrektselt. Vähem kui aasta on jäänud järgmiste valimisteni, kui eestimaalased saadavad oma seitse saadikut Euroopasse, ja selle ajaga peab toimuma nii praeguse e-valimiste süsteemi täpsustamine kui ka – ja see peab olema väga tõsiselt fookuses – selle inimkeeli lahti seletamine tavainimese jaoks. Tükkideks lahti, puust ja punaseks! Kui lepime praeguse olukorraga, on tulemuseks valijate täiendav polariseerumine uskujateks ja uskumatuteks.
Isamaa valimistulemused on olnud juba aastaid sarnase kaaluga: paberhäälte ja e-häälte osakaal on ümmarguselt pooleks. Teistel erakondadel on lõhed ühe või teise valimisviisi vastu palju suuremad ning see paneb nende toetajaid kukalt kratsima. Nõnda on viimased neli kuud ka minu tutvusringkonnas tõstatanud palju küsimusi, millele valijad vastuseid või selgitusi tahavad.
Esmalt, segadusttekitav ümberhääletamine.
Meil on üks hääl ja sellega ei peaks saama manipuleerida. Kui hääletasid sedeliga, on asi selge. Andsid e-hääle, siis on läbipaistmatu „musta kasti“ tõttu inimestel hirmud, kas kellelgi kolmandal on võimalus seda suunata. Segadust vaid suurendab võimalus enda valikut läbi e-hääletuse perioodi muuta, mis võib tekitada ebakindluse, milline antud häältest lõpuks ikkagi arvesse läks. Paberil taolist ümberhääletamise võimalust pole, nii et miks peaks see võimalus eksisteerima e-hääletusel? Jäägu kõigile vaid üks valik. Olen kindel, et see muudaks asja kõigile selgemaks.
Teiseks, iga hääletaja peab saama vajadusel oma antud häält kontrollida.
Praegune süsteem, kus häälekontrolliks on vaja nutiseadmesse eraldi programmi allalaadimist ning kontroll on võimalik vaid 30 minuti jooksul peale valiku langetamist, on ülemäära kitsendav, eriti olukorras, kus e-hääletuse usaldusväärsuses kahtleja on pigem nõrgema digipädevusega. Iga e-hääletaja valik peaks jääma talle nähtavaks tema autentimist nõudvas riiklikus infosüsteemis, näiteks eesti.ee ajani, mil valimistulemused on kinnitatud. Selliselt kaotame kahtlused, kas tegu on ikka kodaniku enda valikuga. Tegu oleks digitaalse lahendusega, mis ei rikuks salajase hääletamise printsiipi, kuna ligipääs süsteemi nõuab niigi isiku autentimist.
Et täiendavalt tagada valimissaladus ja vaba valiku langetamine, peaks riik enda hoole alla võtma ka hääletamise nendes asutustes, kus inimeste võimalused valimistel osaleda on tervislikel põhjustel piiratud. Vanadekodudes, meditsiiniasutustes jt riiklikes hoolekandeasutustest käivad juba praegu kutsumise peale kohal valimisteenistuse ametnikud koos valimiskastiga, kusjuures neil on alati võimekus kontrollida isiku hääleõigust. Kui muuta süsteemi, et tegu poleks enam kutse korras visiidiga, vaid riigi poolt tagatud võimalus kindlal ajal oma hääl anda, võtaks see tuule tiibadest mitmetel vandenõuteooriatel, mis e-hääletusega kaasas käivad. Paberhääled, vastu võetuna ja dokumenteerituna, lahendab olukorra, näha tonti, kus seda ehk üldse ei olegi.
Inimeste umbusaldust kasvatab ka asjaolu, et e-hääletuse tulemused avaldatakse reaalajast palju hiljem.
On seletatav, miks e-hääled tulevad alati viimasena (üle on vaja kontrollida valimisjaoskondades hääletanud isikute varasem võimalik e-hääletamine jms), kuid reaalselt peaks info käima operatiivsemalt ning olema koheselt avalikult vaadeldav, nagu eelhääletuse tulemused. Valimisvõimalusi duubeldades tekitame segadust ja tuska. Üks hääl ja üks hääletuskord, toob kaasa selle, et muudetud või topelt hääl suundub automaatselt lahtrisse „rikutud sedel“. Selline e-hääletuse reaalajas läbipaistvus tooks selguse. Topelt hääletajate protsent ei ole nii suur, et mõjutaks suuremas plaanis valimistulemusi, seega ei ole põhjendatud nende pärast hoida valimistulemusi teadmatuses, mis omakorda tekitab süsteemis kahtlusi.
Reaalajas vaadeldavus vähendaks oluliselt kõhkluseid ja kaotaks küsimärgid teema ümber, et e-hääletus kuhugi suunas kaldu võiks olla.
Kokkuvõttes, on kindlasti parem, kui me ise anekdootide aineks ei satuks ja pääseksime ka sellest kriitikute võrdlusest, kus oleme koos Venezuela ja Venemaaga kõige usaldusväärsema e-valimissüsteemi kasutajad.
Seepärast peab hääletamise reguleerimine olema lihtne, samas läbimõeldud, et tagada selle protsessi usaldusväärsus ja legitiimsus. Ja kõike tuleb inimestele kordi üle selgitada! Ühe hääletuskorra reegli, hääle kontrollitavuse ja süsteemi läbipaistvusega taastame usalduse hääletamise protsessi vastu. Nii jääb ära järjekordne valimistejärgne pettumine, et e-valimiste süsteem ei ole usaldusväärne. Valijate umbusaldus valimistulemuste vastu ei ole midagi, mida saab ja tohib eirata.
