Majandus on riigi vereringe ja meil ei ole mõtet rääkida põhiseadusega ühiskonna ja järeltulevate põlvede ees võetud kohustuste täitmisest, kui me ei suuda riiki majandusliku organismina elus hoida.
Nagu sageli elus, on stardikiirenduseks võimalik noppida esmalt madalal rippuvaid vilju ning seejärel sihtida ka kõrgemaid. Kui näiteks majanduse elavdamiseks ja Eesti konkurentsivõime kasvatamiseks neljarealiste (betoon)teede ehitamine suuremate linnade vahele on paratamatult pikaajalisem projekt, siis ei tohi tähelepanuta jääda need võimalused, mida on võimalik sisuliselt kohe täna ellu rakendada.
Viimaste kuude, aga eriti viimaste nädalate pöördelised sündmused nn Aidu tuulepargi vaidluses on just üks selline näide, kus madalal rippuva vilja kiirelt ära noppimise asemel on riik erinevate otsustajate kaudu tegelenud hoopis ettevõtjate alt redeli ära tõmbamisega. Tulemuseks on taas üks kaigas Eesti majanduse kodarates nagu poleks neid piirikaubanduse, importmaterjalidest taristuehituste, hiiliva apteegireformi või paljude teiste näidete varal juba piisavalt takistuseks olnud.
Ametniku radar ei näe alati tervikut
Aidu tuulepargi arendamist takistavaid kohtuvaidlusi on rohkem kui üks ja sisuliselt vaidleb riik riigiga, ühel pool omavalitsus, teisel pool ministeeriumid. See ei ole ainult ühe, kuigi suure, tuulepargi probleem. Virumaal on neid kokku neli! Küsimus pole kaugeltki selles, kas kellelegi isiklikult sümpatiseerib üks või teine ettevõtja või kas kuskil on võibolla mingi dokument olnud, mida on võimalik kaheti tõlgendada.
Põhiküsimusteks on, kas Eesti vajab olulist arenguhüpet (taastuv)energeetikas, uusi töökohti ja energiatootmisportfelli mitmekesistamist. Vastused neile on kõikvõimalikes arengukavades ja poliitikates juba korduvalt antud. Vajab! Sellest hoolimata näeb lahenduste otsimise asemel nii õiguslikul kui ametkondlikul tasemel parlamentaarsest tööst tuntud juntimist, mis sisuliselt neid eesmärke täita ei lase.
Konkreetselt Aidu vaidlust näiteks tuues – miks on nii, et riigikohtu määrusega lõpeb kohtuvaidlus ettevõtjate võiduga ning vea tunnistamise ja tagajärgede likvideerimise asemel asuvad ametkonnad perspektiivitut punnseisu pikendama? Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet proovib kehtetuks muutunud dokumenti riigikohtu uudise valguses kohendada uuesti kehtivaks, Politsei- ja Piirivalveamet otsib viise kuidas jätkata tehnilise videovalvega Aidu ehitusplatsil ning Justiitsministeerium vingerdab kohtu poolt välja mõistetud õigusabikulude väljamaksmisega?
Kuigi sisuliselt on Aidu vastast võitlust vedanud Kaitseministeeriumi ametnikud, on punnseisu venitamises samavõrd vastutavad PPA ja TTJA, sest just need ametkonnad on reaalselt rindejoonel.
Lisaradarite lootus on olemas
Eesti ühiskonnast jookseb niigi läbi mitu rindejoont, nii regioonipõhised kui väärtuspõhised, kuid need ei tohi olla takistuseks Eesti elu edendamisel. Ei ole ametnike Eestit ja ettevõtjate Eestit vaid on meie kõigi Eesti. Selle valitsuse eesmärk on olnud positiivse ühisosa leidmine ning see peab praktikas jõudma ka majandusarengut pidurdavate punnseisudeni. Suurest pildist mööda vaatavatel üksikotsustajatel ei tohi olla võimalust supipaja ühes nurgas eraldi ja lõpmatuseni oma kibedamat suppi keeta. Kaitseminister saab sellest selgelt aru ning ettevõtjate rahustuseks võib öelda, et kaitseministeeriumi suund on võetud koostööle ja lahenduse leidmisele. Puuduv lisaradar või -radarid ei saa jääda takistuseks riigi enda teiste poliitikate elluviimisel. Seda enam, et riik on ise juba aastaid tagasi andnud ettevõtjatele lubaduse tuuleparkide arendamiseks vajalikud muudatused oma seiresüsteemides teha.
Lisaks vaidluste ja venitamise käigus Eesti majanduses loomata jäävale väärtusele on selles problemaatikas ka teine ja veel lihtsamalt mõõdetav rahaline mõõde. Aidu tuulepargi arendusel koostöö asemel kaigaste kodaratesse loopimine võib riigile tähendada enam kui 100 miljoni eurost kahjunõuet. Samal ajal hoiatavad apteegipidajad 200-250 miljoni eurose kahjunõudega, kui apteegireform praegusel kujul peakski luhta minema. See ei ole kommiraha. Viimastel nädalatel 2020. aasta riigieelarve läbirääkimisel on olnud iga euro arvel, et parandada Eestimaa inimeste heaolu.
Ainuüksi need kaks näidet annavad mastaabi, kuidas suure pildita on võimalik kohalik ettevõtlus surnuks reguleerida ja milline on selle mõju riigi majanduse vereringele. Head uudist on hetkel sedavõrd, et mõlemad teemad olid 24.septembril Riigikogus vastavates komisjonides arutelul. Loodame tervele mõistusele!
