Head Eesti inimesed.
Olen rahvastikuministri ametis olnud tänaseks juba ligi 8 kuud. Möödunud aasta on minu jaoks, aga usun, et kogu Eesti jaoks, eriline. Varasemast rahvuslikum ja konservatiivsem valitsus on seadnud prioriteediks, et Eesti kestaks läbi aegade, nii nagu põhiseadus ette näeb. Selleks tuleb ületada rahvastikukriis.
Minu jaoks möödus see aasta kiirelt. Tuli üles ehitada rahvastikuministri ametkond, et üle aastate hakata taas tegelema rahvastikupoliitikaga. Seni oli rahvastiku teema jagunenud mitmete ministrite vahel ja üht vastutavat ministrit polnud. Seega on tehtud suur ja oluline samm.
Rahvastikuministrina on minu eesmärk, et Eestis sünniks ja kasvaks aina rohkem lapsi, kes oleksid tublid kodanikud ja eestlased. Selleks peab meie riik ja ühiskond olema võimalikult peresõbralik. Peame rahvana ise hoolitsema selle eest, et eestlaste osakaal Eestis ei kahaneks ja et kõik Eesti inimesed räägiksid ja mõistaksid eesti keelt. Eesti keel on ju meie kultuuri alus. Keegi teine meie keelt ja kultuuri meie asemel hoidma ei hakka.
Minu eelmise aasta suuremad tööd olid seotud üleilmse eestluse ja kodanikuühiskonna arendamise, perede heaolu parandamisega, aga ka rände valdkonna probleemide tõstatamisega. Samuti sellega, et järgmine rahvaloendus annaks meile olulist infot rahvastikuarengu kohta – kuidas inimesed Eestimaal paiknevad, millistes tingimustes elavad, mis keeli räägivad ja millesse usuvad. Neid andmeid on poliitika kujundamiseks väga vaja. Vale info tagajärjeks võivad olla müüdid ja valeotsused.
Oleme toetanud kirikuid ja kogudusi ning kodanikuühendusi, kes tegelevad laste ja peredega.
Uue aastaga ootame ju kõik, et meie elu läheks paremaks. Selleks tuleb ikka endast alustada ja teha kõik, mis meie võimuses. Väljakutseid ühiskonnas meil jätkub, siin pole puudust karta. Kuid kõike ei tule oodata vaid riigilt, igaüks saab midagi ära teha: vahel ongi lihtsam ise teisi aidata, mitte selle jaoks uus riiklik teenus või süsteem luua.
Tõeline kodanikuühiskond pole see, kus kõik nõuavad, vaid see, kus kõik üksteist toetavad. Siia ei sobi teiste sildistamine ja mahategemine. Vaenukõne on kui mürk, mis rikub palju suhteid, kuid ennekõike ütlejat ennast. Ühe veidi viltu läinud lause peale püüti mööduval aastal ka mulle, hoolimata selgitustest, külge kleepida perevägivalla toetaja silti. Selgitamine, et see pole nii, võttis aega ja energiat, mida oleksin meeslamini kasutanud vägivalla vastase võitluse heaks.
Alles paar nädalat tagasi kinnitas suurima toetusega opositsioonipartei esimees: „Eesti on terve mõtlemisega riik, kus kedagi ei tohiks solvata ja piirata tema vaadete või ühiskondliku positsiooni pärast.“ Olen selle hinnanguga nõus – ainult, et tahaks seda just ütleja erakonnale meelde tuletada. Pinnu ja palgi teemadel võiksime kõik mõtiskleda, nii poliitikud, kui kõik teised, kes näpuga kellelegi osundavad.
Katsugem sellel aastal olla kogu rahvana paremad. Et meil oleks vähem rumalust, ahnust ja kurjust. Selle vastu saab üksteise märkamise ja hindamisega, mille väljenduseks on TÄNULIKKUS. Üritagem seda tänu väljendada uuel aastal iga päev, leida alati midagi, mis tänu väärib. Uskuge, see muudab kõike!
Looduses on kõige pimedam aeg seljataga. Kukesammu võrra läheb päev valgemaks. Oleme siis ka ise, iga päev vähemasti kukesammu võrra tänulikumad!
Aitäh teile!
HEAD UUT AASTAT! TÄNULIKKUST JA MÄRKAMIST!
