Absurdne on ka see, et paljudel samba pooldajatel endil seda sammast ei ole. Või siis kaitsevad sammast, aga samal ajal teatavad avalikult, et nemad võtavad esimesel võimalusel oma raha sambast välja. See on küll väga silmakirjalik käitumine, kirjutab Indrek Neivelt oma sotsiaalmeedia postituses.
Me elame huvitaval ajal:
* liberaalid ei taha inimestele vabadust anda,
* sotsiaaldemokraadid võitlevad viimase veretilgani pankurite tulude eest,
* pankurid muretsevad vaeste pensioni pärast.
Just selline on pensionidebati hetkeseis. Aga rohkem kui kohalik kirgede möll, mõjutab meid maailmas toimuv. Nimelt see, et laenu võtmisel makstakse paljudele laenuvõtjale peale!
Ka Eesti riik võttis hiljuti lühiajalist laenu negatiivse intressiga. Saksa valitsuse kümne-aastased võlakirjad on juba mõnda aega negatiivse intressiga. Lisaks laskis Saksa valitsus augusti lõpus välja kolmekümne-aastased võlakirjad nullintressiga. Nõudlus oli suur ja intress oli pakkumise tulemusel negatiivne. Ehk siis turg ootab, et intressid on nullilähedased järgmised kolmkümmend aastat.
Kolmkümmend aastat nullintresse!
Mida ma sellega öelda tahan?
Euroopa Keskpanga rahapoliitika tõttu on majandusse paisatud nii palju raha, et mitte enam lühiajaliselt, vaid ka juba kolmekümne-aastase raha hoidmise eest ollakse nõus peale maksma. See on turu hinnang tänasele seisule.
Oleme olukorras, kus Euroopa Keskpanga inflatsiooni eesmärk on kaks protsenti ja intressid on hinnanguliselt veel kolmkümmend aastat nullis. Või isegi negatiivsed. Ehk inflatsioon hammustab nelja aastaga hoiustest kümnendiku!
Kui tuleme tagasi pensionidiskussiooni juurde, siis tuletan meelde, et üle poole Eesti teise samba vahenditest on võlakirjades. Sel juhul on väga hea tulemus see, kui peale teenustasude maksmist raha omanik plussi jääb. Isegi Tartu linnale raha laenates jääb pensioniks koguja peale teenustasude maksmist miinusesse.
Ma tõesti ei saa aru, kust paljud II samba pensionifondi toetajad võtavad sellises olukorras julguse öelda kõikidele teistele, et te peate raha hoiustama? Kui sundida, siis peab täiesti kindel olema, et see on väga hea toode. Aga ei ole ju. Juba seitseteist aastat ei ole olnud. Ka ettepoole vaadates on väga raske ette kujutada, kuidas see sellistes turutingimustes saaks hea olla.
Sundida nendes tingimustes noort inimest neljakümneks aastaks hoiustama on absurd. Ma ei saa tõesti aru, miks keegi seda teeb. Absurdne on ka see, et paljudel samba pooldajatel endil seda sammast ei ole. Või siis kaitsevad sammast, aga samal ajal teatavad avalikult, et nemad võtavad esimesel võimalusel oma raha sambast välja. See on küll väga silmakirjalik käitumine.
