Esmaspäeval, 1. oktoobril tähistame esimest korda riiklikult omavalitsus-päeva. Meie omavalitsuste roll ei tohiks olla iseenesestmõistetav, kirjutab Riigikogu Isamaa fraktsiooni liige Aivar Kokk.
Esmaspäeval, 1. oktoobril tähistame esimest korda riiklikult omavalitsus-päeva. Meie omavalitsuste roll ei tohiks olla iseenesestmõistetav. Meil on kaunid lasteaiad, koolid, kultuurimajad, spordihooned, külamajad, hooldekodud ning enamikus piirkondades on renoveeritud või lausa uued vee- ja kanalisatsioonitrassid, ökonoomsed katlamajad. Meie omavalitsustes toimub vilgas haridus-, spordi-, kultuurielu jne. Kõik see on korda saadetud tänu meie tugevatele omavalitsustele ja aktiivsetele inimestele.
Väärtustamaks rohkem kohalikul tasandil toimuvat, võtsime riigikogus kevadel vastu pühade ja tähtpäevade seaduse muudatuse, milles sätestati 1. oktoober riikliku tähtpäevana – omavalitsuspäevana. Omavalitsuspäeva muutmine riiklikuks tähtpäevaks on oluline võimalus tõsta omavalitsuste rolli ühiskonnas esile, aidates paremini sidustada valdkondlikku koostööd. See on sügav kummardus kõigile, kes on panustanud linnade ja valdade tegevusse ning selle eesmärk on tutvustada omavalitsuste olulist osa ja saavutusi Eesti arengus.
Miks just see kuupäev?
Võiks küsida, miks tähistame omavalitsuspäeva just 1. oktoobril? Nimelt võeti 1. oktoobril 1866 vastu meie avaliku halduse esimene seadus „Makoggukonna Seadus Baltia-merre kubbermangudele Ria-, Tallinna- ja Kuramale.” Seega möödus 1. oktoobril 2016. aastal 150 aastat päevast, kui eestlastel ja lätlastel tekkis üle sajandite võimalus hakata ise oma elu korraldama ja koos sellega oma avalikku haldust looma. Omavalitsusliku staatuse mõttes hakati Eestis omavalitsussüsteemi esmatasandil õiguslikult taastama 1. oktoobrist 1990, mil esimestena said ametlikult omavalitsuse staatuse Muhu vald ja Kuressaare linn.
Veidi rohkem kui 10 aastat pärast esimese avaliku halduse seaduse vastuvõtmist, 1878. aastal, kirjutas C.R. Jakobson: „Kui uus seadus välja tuli, vallad mõisade alt lahti ja omaenese valitsusele said, siis oli nagu suur koorem iga meie maa ausa inimese südame pealt ära võetud. Eesti rahvas hõiskas, sest nüüd alles oli tõsine vabadus kätte tulemas, mida siiamaale ainult nimepidi meie maal oli tuntud. Mitmelt poolt kardeti, et asjad nüüd kohe kõik täitsa nurja saaksid minema. Kõik läks aga paremini edasi, kui keegi ette oleks uskuda võinud.” Osalt on need sõnad olulised ka tänasel päeval. 2017. aasta sügisel läbi viidud omavalitsusreform on loonud meie omavalitsusmaastikul ennenägematu olukorra. Uutel volikogudel ning linna- ja vallavalitsustel on olnud kiired ajad. Nende peamiseks ülesandeks on olnud eripalgeliste kogukondade ühendamine.
Tasakaalustatud arengu tagamiseks on nad pidanud leidma vahendeid erinevate piirkondade soovide täitmiseks. Ka nüüd kostsid kartused, et „asjad nüüd kohe kõik täitsa nurja saaksid minna“, kui kasutada Jakobsoni sõnu. Tegelikult peaksime olema rõõmsad, sest see on esimene samm, et kohalikud omavalitsused saaksid veelgi rohkem vabadust ise oma otsuseid langetada.
Koos kasvava vastutusega peaks käima ka tunnustamine ning tekkima väljavaade kasutada kõiki võimalusi ühiskondliku dialoogi ja teadmiste arendamiseks. Just seetõttu väärib kohalik omavalitsus senisest veelgi enam ühiskonna tähelepanu.
Omavalitsuste hindamatu roll
Mul on hea meel, et 1. oktoobril saame tähistada kolme väga olulist tähtpäeva, mis üksteist toetavad. Samal kuupäeval on ka rahvusvaheline muusikapäev ning rahvusvaheline eakate päev. Teen ettepaneku valdade ja linnade, koolide ning teiste omavalitsusasutuste juhtidele ja esindajatele kasutada omavalitsuspäeva kohaliku omavalitsuse olemuse ja eesmärkide tutvustamiseks.
On ju kohalikul omavalitsusel olnud hindamatu roll nii Eesti omariikluse saavutamisel sada aastat tagasi kui ka selle taastamisel 1990. aastate algul ja tänapäeval. Oleks suurepärane, kui ka riigiasutused, kõrgkoolid ja teised institutsioonid leiaksid võimaluse omavalitsuspäeva ära märkida. Loomulikult saaksid uut tähtpäeva tähistada meie külad, alevikud, alevid ja maakonnad, ka kõik teised, kelle jaoks on omavalitsus ja selle areng oluline.
Loodame ühiselt uue tähtpäeva muuta tõeliseks traditsiooniks. Selle heaks näiteks oli juba kolmandate üleriigiliste omavalitsuspäevade tähistamine 28. septembril Narvas.
Pärast 1866. aasta seaduse jõustumist kirjutas Eesti Postimees: „Uus koggokonnaseadus on meie wanna seadusse körwas otsekui klaas akkendega kamber rehhe toa körwas”, ta on „jälle hea tükkikesse meie seisust kerkida lasknud” ja on „wägga kallis assi; sest temma seab rahwast ennam omma jalgade peale, et wöib isse ennast omma wallitud meeste läbbi wallitseda”.
1. oktoobril peaksime neid sõnu meeles pidama, sest õigus oma kohaliku elu puudutavaid otsuseid ise langetada on hindamatu väärtusega. Jõudu ja jaksu kõigile omavalitsustöötajatele ja volikogude liikmetele, sest just TEIE otsustest sõltub Eestimaa inimeste heaolu!
