Reformar Jürgen Ligi oma asjalikus loos „Selja keeramisest venekeelsele haridusele“ (PM 3.09) juhtis tähelepanu vajadusele liikuda siin idee faasist praktiliste tegevuste juurde. Ligi märkis õigesti, et „asja tuum on sotsiaalne võrgustik, mitte lihtsalt keeleoskus. Poliitilist valmisolekut eestikeelseks haridussüsteemiks on aastaga kogunenud üksjagu, nüüd on vaja otsustamist ja ekspertide tööle panemist“. Seni on vastavatele mõttearendustele järgnenud selle negatiivne sildistamine, nt hirmutamine eestikeelse haridusega, eesmärgiks teema naeruvääristamine ning meediast kõrvaldamine. Selline hoiak on mõistetav: koalitsioonierakondade enamik just seda soovibki, vastasel korral on ette näha järgmistel valimistel suurt häälekadu või vajadust erikeelsetele toetajatele vastandlikke seisukohti esitada. Viimast tehakse küll nüüdki (Yana ja värviline revolutsioon vs Jüri Ratase sõnum).
Praeguse segregatiivse haridusmudeli tõttu on kaotajateks Eesti ühiskond tervikuna ning eriti venekeelne kogukond, võitjaks aga meie naaberriik, kes on meie venekeelse kogukonna meele oma sotsiaalvõrgustikesse kaasanud ning sealtkaudu kontrollib nende infokanaleid, hoiakuid ja väärtushinnanguid. Arusaadav, et kaotavad just meie vene koolide õpilased: nende nõrgad keeleteadmised ja Eesti-kauge sotsiaalelu sunnivad neid teise sordi inimesteks, kel kehvem töö ja palk, kui sedagi, see-eest suuremad võimalused vangi sattuda ja käitumispõhiseid tõbesid külge saada (tuberkuloos, AIDS jm). Kaotab ka Eesti ühiskond tervikuna: lisaks vene kooli pidamise kõrgematele kuludele kaasneb sellega lõpptoodangu madal kvaliteet, segregatsioon ühiskonnas tervikuna aga takistab paljudel võimete realiseerimist ning suurendab sisejulgeoleku kulusid.
Eestikeelsele haridusele üleminek on win-win olukord kõigile, välja arvatud meie naaberriigi impeeriumimeelsetele tegelastele, kelle haardest pääseks välja kõike Venemaa kanalitelt tulevat pimesi uskuv seltskond, olgu selleks tikud, tatar või Krimm. Meie venekeelsed naabrid Eestis oleksid meiega samas teabe- ja meelelahutusruumis (vähendades sellega julgeolekuohte ja -kulusid), andes omapoolse panuse rikka ja innovatiivse Eesti ülesehitamiseks. Eestis kaoks ära segregatsioon ja rahvuspõhine vastandamine, samas ei piiraks see mingit moodi eri rahvuskultuuride säilitamist.
Seega oleme jõudnud faasi, kus on vaja tarvis on poliitilist otsust üleminekuks ning ekspertide tööle rakendamist. Kahjuks koalitsiooni jõuvahekord ning praegune haridusminister seda ei võimalda. Kuigi senine olukord rikub otseselt inimõigusi, on majanduslikult kulukas ja poliitiliselt kahjulik, on selle jätkumine mõne erakonna säilimisel määrava tähtsusega. Seega on oodata vastava idee edasist sildistamist, emotsionaalseid hüüatusi ja katseid kogu mõte ebaoluliste väidete ja müra sisse ära peita.
Isamaa ei ole nõus Eesti tulevikuga riskima ning on astunud praktilisi samme, et kõrvaldada oht riigi kakskeelseks muutmisel. Senised ekspertide koostatud analüüsid näitavad selgelt, et vastav üleminek on võimalik ka küllaltki lühikese perioodi jooksul, milleks võiks olla neli aastat, seega 2019-23. Teeme ettepaneku koheselt käivitada vastav ekspertrühm, kes veel sel aastal esitaks Riigikogule konkreetse raporti ülemineku etappide, õiguslike muudatuste ja vajaduste kohta, et pärast valimisi oluline asi kohe ära teha.
