Põhjarannik rääkis 20. augustil 1973. aastal sündinud kohtlajärvelase Janek Raigiga, kes oli 15. eluaastast täpselt 30 aastat tagasi Pilistvere kirikus asutatud rahvusliku erakonna Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) noorliige, et uurida, kuidas peaaegu lapsed aitasid omal ajal kaasa vaba Eesti taastamisele − kuidas saadi üle pelust ja milliseid paleusi hoiti majakana silme ees.
Mis muljed on sul 19. augustil Pilistveres toimunud ERSP 30. sünnipäeva üritusest?
Omapärane isiklik kogemus. Ma polnud varem Pilistveres käinud ja sõita sinna koos ERSP asutajaliikme Avo Kiirega oli kui rännak minevikku. Püüdsin enda ERSP-minevikku mõtestada, sellest aru saada. Üks asi, kui oled 15-16aastase poisikesena ajaloosündmuste sees, teine asi on, kui samu asju 45aastasena läbi mõtled: ajaloolistes kohtades käid, kunagiste kaasteelistega suhtled ja asjadele tagantjärele tagasi vaatad. Pilistveres mõtlesin, et ERSP ideed ja omaaegne erakond ise pole veel lootusetult surnud.
Kohapeal oli inimestel küll veel sära silmades ja mitmed tänapäeva ühiskondlikus elus osalevad inimesed, kes omal ajal ERSPs polnud, olid kohale tulnud, sündmust kajastatakse − see jättis hea mulje. Ma ise pole kiriku liige ega saa end usklikuks inimeseks nimetada, aga ka ERSP-le pühendatud teenistus jättis positiivse mulje. Noore vaimuliku, diakon Hermann Kalmuse kõne oli meeldejääv ja kuulasin seda mõttega. Oli tunda, et ta rääkis seda, mida uskus, ning see aitas olnut mõtestada.
ERSP 30. sünnipäevaks välja antud ümbrikul on tekst: “ERSP astumine avalikule areenile kehastas põhimõttelist alternatiivi, millele tugineb iga demokraatlik süsteem. Selle asemel et edasi loota kompartei sisemisele uuenemisele ja Moskvast lubatud reformidele, püstitas ERSP lihtsa, ent hingematvalt julge eesmärgi: muutuse aluseks on Eesti Vabariigi poliitilise sõltumatuse täieulatuslik taastamine − taastamine rahvusriigina. Hoolimata esialgu valitsenud skeptitsismist, saavutas see rahvuslik alternatiiv järgnenud kolme aastaga eesti rahva valdava enamuse toetuse, realiseerudes sümboolselt samuti 20. augustil, seekord 1991. aastal ülemnõukogu ja Eesti Kongressi kokkuleppena. Kokkulepe, mis on vermitud EV põhiseaduse avasõnades: “Eesti Vabariigi mõte on tagada eesti rahva ja kultuuri säilimine läbi aegade.”” Nii võib ju öelda, et ERSP on kogu taastatud Eesti pioneer?
Seda küll. Kui tulla ERSP margi juurde, mis kõnealusel ümbrikul on, leidsin eile rinnamärgi, kus on sama sümbol, mis margil. Eesti poliitikas on olnud kaks suunda: üks Savisaare rahvarinde suund ja teine kodanike komiteede suund, kuhu alla ka ERSP käib. Ühed või teised poliitilised liidrid püüavad oma rolli suurendada, aga võib-olla sai kõik siiski koosmõjus toimuda − oli vajalik nii kodanike komiteede suund kui ka rahvarinde oma. Ja selles, et kõik vägivallatult realiseerus, ongi teened mõlemal. ERSP liitus 1996. aasta alguses Isamaaga ja mina küll näen, et Isamaa on selle pärandi kandja, Vabaerakond samuti.
Olin Jõhvi komitee liige, registreerisin ise Kohtla-Järvel, Toilas ja Jõhvis kodanikke ning kodakondsuse taotlejaid − käisime mööda maju ukselt uksele.
Kuidas sa ikkagi ise ERSPsse sattusid − pealegi nii noorena?
Mäletan, et mul oli Moskva haiglas kopsuoperatsioon ja ma sattusin karantiini ning kokku olin Moskvas kolm kuud. Paratamatult tekkis koduigatsus, mida aitasid leevendada ema toodud eestikeelsed ajalehed ja ajakirjad. Neis hakkasid juba ilmuma sinimustvalged killud − jutud ja fotod, mainiti MRP-AEG liikumist. Kuidagi läks nõnda, et kui ma lõpuks Eestisse naasin, leidsin üles kohaliku ERSP aktivisti Avo Kiire ning hakkasin käima Jõhvi Mihkli kiriku juures toimunud koosolekutel. Mäletan toonastest noortest Paul Kesküla ja Veiko Talustet.
Millist rakendust sa noore ERSP liikmena said?
Olin noor ja ma polnud tollal ka eriti kaua ühiskondlikult aktiivne, aga üht-teist siiski meenub. Meenuvad meeleavaldused − näiteks meeleavaldus põlevkivikeemiakombinaadi peamaja juures KGB vastu, kelle kontor seal asus. Rakvere all toimus Virumaa eestlaste kokkutulek. Kuskil Kesk-Eestis toimus ERSP kokkutulek, kus öö otsa filosofeerisime ühe teise noore mehega poliitika üle. See lõppes sellega, et Lagle Parek saatis mind ja teda Kaasanisse ühele koosolekule ERSPd esindama. Tatarstanis loodi samuti rahvusliku sõltumatuse partei. Olime kohapeal terve nädala. Iseasi, kui palju kohalikel meist kasu oli − palju oskasime neid nende püüdlustes aidata, selles ma kahtlen. Meenub Kodanike Komiteede liikumine, milles osalesin samuti aktiivselt. Olin Jõhvi komitee liige, registreerisin ise Kohtla-Järvel, Toilas ja Jõhvis kodanikke ning kodakondsuse taotlejaid − käisime mööda maju ukselt uksele.
Kuidas adusid ühiskondlikke muutusi mentaalselt?
Tunne Kelam oskas tollal kirjeldada Eestit, milleni me praeguseks olemegi jõudnud ja mis tundus toona, N. Liidu tingimustes, täiesti uskumatu. Nii on läinud, Eesti sai taas vabaks ja võib öelda, et visioon tuleviku Eestist realiseeruski. Hämmastav, mis paneb ühel hetkel rahvamassid ühte moodi mõtlema ja ühes suunas liikuma. Tollal oli vabadushõngu lausa õhus tunda ja − nagu enne ütlesin − minule jõudis see suisa Moskvani. Kindlasti pole see vaid ühe või teise inimese võimuses sellist liikumist algatada − see peab rahva enda alateadvusest, nii-öelda selgroost lähtuma.
Ehkki vabaduselõhn oli õhus − nagu ütlesid −, oli vaja ikkagi ka julgust, et astuda välja okupatsioonirežiimi vastu, mille kontol on ju miljonid ohvrid.
Näiteks sinimustvalge lipp oli esialgu keelatud. Mäletan, et oma esimese lipuvärvides märgi, mida jope peal kandsin, tegin viltpliiatsitega ise ja päris igal pool ei julgenud tollastes tingimustes sellega käia. Juba täiskasvanuna olen mõnikord mõelnud selle üle, kas me omal ajal ei kartnud. Meenuvad momendid, kus registreerisin Jõhvis Kodanike Komiteede liikumise raames kodanikke. Laual olid erisugused materjalid − muu seas Molotovi-Ribbentropi pakti (MRP) sümboliseeriv kleepekas, kus olid koos haakrist ning viisnurk ühes sirbi ja vasaraga. Keegi muukeelne meesterahvas krabas selle vihaga laualt ja ilmselt toimetas sinna, kuhu tarvis.
Käisime ka Rakvere all ühe liiklusavariis hukkunud kaasvõitleja matustel ja arutati, kas tegu oli õnnetuse või tahtliku tapmisega. (“1990. aasta 26. augustil toimus Tallinnas ERSP III suurkogu, mis lõppes banketiga Pirita restoranis. Osa seltskonnast hakkas hilisõhtul jala linna poole kõndima. Nad kõndisid hanereas mööda teeäärt. Kõndijad olid Eesti Konservatiivse Rahva Erakonna liikmed, nende seas oli ka erakonna esimees Enn Tarto. Seltskonnast möödus Tõnn Sarv ja võttis Enn Tarto auto peale. Umbes kahe minuti pärast sõitis neile otsa terrorauto ning surma said Tiina Hallik, Alge Sülla, Ilmar Palias,” kirjutab Vaba Eesti Sõna − T.K.) Olen ka Tunne Kelami ja Avo Kiire käest püüdnud uurida, mida nemad tollal tundsid, ning olen aru saanud, et nemad kristlastena tundsidki jumalikku kaitset − et tegu on õige asjaga ja teisiti ei saa. Nagu ütles tollal Heinz Valk: “Ükskord me võidame niikuinii!” Seda oli õhus tunda ning muud, ratsionaalset põhjendust hirmu puudumisele polegi suutnud leida. Ja me tundsime õigesti!
Kas tunned ise ka mõningast uhkustunnet, et oled aidanud kaasa meie riigi taasiseseisvumisele, kui tähistatakse näiteks Eesti Vabariigi sünnipäeva või taasiseseisvumise päeva − olles teinud seda, mida noore poisina tegid?
Kindlasti. 20. august tuli tähtpäevana muidugi hiljem − kummaliselt just see kuupäev, mil ERSP loodi, sai kolm aastat hiljem ka Eesti taasiseseisvumise päevaks. Enne seda olid mällu sööbinud tähtpäevadena 23. august kui MRP aastapäev, 2. veebruar kui Tartu rahu aastapäev ja 24. veebruar. Peagi saab 30 aastat, mil olen olnud ühe poliitilise suunaga seotud − olles praegu ka erakonna Isamaa liige −, ja võin tagantjärele tõdeda, et kaasa arvatud minu tegevus viis positiivse tulemini. See oli õige. Olen ka oma lastele enda noorpõlvetegemistest rääkinud, aga nendele oleks see kõik toimunud kui dinosauruste ajal. Liigse poliitikateemaga ei tahaks neid koormata, ent siiski on ka praeguste protsesside mõistmiseks tarvis olla teadlik sellest, mis oli ja kuidas tänase riigini jõuti.
