Miks välisministri kõnet täna vaja oli?
Eesti välisteenistus on murelik selle skandaali, meie rahvusvahelise autoriteedi ja maine üle ning kuna peaminister on diskrediteerinud oma positsiooni ka suhtlemises välisruumis, siis oli vajalik välisministri poolt korrata üle, et Eesti ei tagane nendest põhimõtetest, mis on seotud Venemaa tõkestamise ja isoleerimisega. Selleks oli Riigikokku palutud ka diplomaatiline korpus, et see sõnum edasi anda. Kahetsusväärselt on see loomulikult ka märk sellest, kui tõsises kriisis me oleme.
Täna hommikul andsin intervjuu Valgevene opositsiooni telekanalile, mis puudutas Vene Föderatsiooni numbrimärkidega autode sanktsioneerimist eile hommikul jõustunud valitsuse otsuse alusel. Mul oli piinlik ajakirjaniku ees, kes küsis: te tegelete nende Vene autodega, aga teie peaminister, tema abikaasa on finantsdirektor ettevõttes, mis ajab nende vedude äri. See on tegelikult resonants, mis on jõudnud ka nii kaugete kanaliteni.
Härra välisminister viitas, et temal ei ole olnud kohtumisi, mis puudutab peaministriga seotud skandaali, ja presidendil ei ole olnud ametlikult registreeritud mingisuguseid kohtumisi sellel teemal. Ma usun presidendi sõna, kindlasti president on sellel teemal vestelnud. Veelgi enam, ma võin öelda, et minul on olnud Euroopa Liidu välisministritega selles skandaalis küsimusi. Nemad on minu poole pöördunud, nii-öelda tsiviilisiku poole, ja uurinud: mis teil Eestis toimub?
Ukraina selja taha pugemine selles skandaalis on kõige piinlikum ja häbiväärsem. Ja ma mõistan selle jäigalt ja ühemõtteliselt hukka. Meie peame olema Ukraina ees selles rahvusvahelises võitluses, mitte piinlikus skandaalis, kus poliitiline eliit, kes täna riiki juhib, on võimetu otsuseid langetama ja poeb Ukraina selja taha. Ukraina Ülemraada liige ütles ühemõtteliselt: kui selline skandaal oleks olnud Ukrainas, oleks Ukraina valitsuse liige ametist lahkunud. Võtkem selles küsimuses õppust, kui me retoorikas ja tegudes seisame Ukraina kõrval, ka Ukraina riigist, et me nende põhimõtteid ei reeda.
Isamaa toetab kõiki valitsuse samme, mis on suunatud Vene Föderatsiooni tõrjumisele ja Ukraina toetamisele. Ma kutsun ühemõtteliselt Eestit taastama eestvedaja rolli maailmas nendes initsiatiivides.
Mitmed asjad on jäänud venima. Näiteks Soome lahes külgvööndi kehtestamise ettepanekud olid laual juba kolmveerand aastat tagasi. Aeg on see venitusteta jõustada. Teiseks, viivitamatult peab valitsus praktikas rakendama selle, et turvapaik Vene laevadele Ust-Luga suunal liikudes, mis praegu Eesti majandusvetes on tekkinud, tuleb koheselt lõpetada. Siin ei ole mingisugust eraldi analüüsi küsimust, Eesti oma majandusvööndis on ökoloogilisi ja muid ohutusnõudeid tagades võimeline seda tegema. Kolmandaks, mis puudutab praktilisi samme, siis varade äravõtmise seaduseelnõu oli meil valmis juba aasta alul. Ma kutsun üles seda venitusteta parlamenti esitama, et me saaksime seda jõustada. Eesti siin ei ole mitte pretsedenti loonud, rahvusvaheliselt on Kanada kohtupraktika selle koha pealt meie abiks.
Samamoodi kutsun üles valitsust taotlema Saksamaalt luba Saksamaal toodetud kassettmoona andmiseks Ukrainale. Miks me seda luba ei ole praegu taotlenud, on minu küsimus. See moon peab minema Ukrainasse. Ma tunnustan Ameerika Ühendriikide suvist otsust, mille järel on kassettmoona tõhusus end ilmselgelt pealetungil näidanud.
Puudutavalt eelseisvat ÜRO Peaassambleed on minu üleskutse välisministrile otsida liitlasi ja mõista peasekretär Guterrese sanktsioonipoliitikat lõhkuv initsiatiiv hukka. Kui mitte meie seda ei tee, agressori naaberriik, siis kes veel maailmas seda teeb? Üks asi on üldine retoorika selle kohta, et me ei taha Ukraina suveräänsuse arvelt järeleandmisi, teine on selge positsioon, et Guterrese initsiatiiv oli viga. Seda peavad välja ütlema Balti riikide presidendid Guterresega assambleel kohtudes ja seda peab välja ütlema ka Eesti Vabariik oma ametlike suhtluskanalite kaudu.
Teiseks, puudutavalt ÜRO reformi kutsun üles Eestit ühinema ja väljendama toetust Ukraina ametlikule positsioonile ja juriidilisele käsitlusele, et Venemaal ei tohi olla kohta Julgeolekunõukogus. Meie jaoks on eluline küsimus, mida Eesti Vabariik peab määratlema: Venemaal ei tohi olla ÜRO Julgeolekunõukogus kohta. See peab olema meie taotlus. Ja kui keegi ütleb et see ei ole realistlik, siis meie ülesanne ongi olla moraalne kompass, mis peab määratlema selle, mis on tegelikult mõistlik. Eesti peab taastama oma aktiivsuse ja initsiatiivi välispoliitikas sõjakeskkonnas.
Kõneledes agressioonikuriteo tribunalist on selles küsimuses tempo maha käinud. Sellega ei tohi mitte mingil juhul nõustuda. G7 eitav seisukoht agressioonikuritegude tribunali osas ei ole meile mitte vabandus sellega intensiivsemalt tegeleda, vaid see peab olema meile ühemõtteline kohustus öelda välja tõde ka suurematele liitlastele: agressioonikuritegude tribunal tuleb moodustada ÜRO peaassamblee mandaadiga.
Vene autode konfiskeerimisega hakkas Saksamaa tegelema juba juulikuus. Me tegime otsuse piiri sulgemise kohta sanktsioneeritud kaubana nendele sõiduautodele eile. Kutsun üles valitsust kehtestama ka selle põhimõtte, et ka Vene registris olevatele autodele, mis asuvad meie territooriumil seda sanktsiooni rakendada nii, nagu seda on Saksamaa aluseks võtnud.
