23.augustil 1939 sõlmitud Molotov-Ribbentropi pakt (alternatiivse nimega Hitleri ja Stalini pakt) oli teemakauge rahva jaoks küllaltki tavapärane mittekallaletungi leping, mis sõlmiti NSV Liidu (mis oli üks imperialistliku Venemaa kehastusi) ja Saksamaa vahel ning millele kirjutasid alla nende riikide välisministrid. Vastav pakt andis kindluse, et kumbki osaline teist ei ründa. See oli oluline selles mõttes, et andis võimaluse kolmandaid riike rünnata ilma teise poole sekkumist kartmata, mida lepingupooled olid ka plaaninud. Mõlemad riigid olid ju totalitaarse ülesehitusega, kus inimestel oli vähe sõnaõigust ning nende saatus sõltus vaid juhtide heast (või halvast) tahtest.
Osaliselt oli vastava lepingu sõlmimine üllatus, sest ideoloogiliselt olid riigid väga erinevatel positsioonidel, nt Saksamaal olid praktiliselt kõik kommunistid represseeritud, slaavlased ise kuulusid „Untermensch“ kategooriasse, Nõukogude Liidu põhivaenlaseks oli aga kõik kapitalistlik, mille tõttu hävitati inimesi massiliselt eelneva klassikuuluvuse alusel. Kõik selle aga kaalusid üles majanduslikud huvid: NSV Liit vajas eksporditurgu, samas kui Saksamaa oli toorainepuuduses. Vähem oluline polnud ka see, et ka vaenlased olid suuresti samad – Poola ja mitmed Lääne-Euroopa riigid, keda nende relvastuse pärast kardeti.
Sarnaseid mittekallaletungipakte on sõlmitud riikide vahel ennegi ning samuti hiljem, seekordse muutis kuritegelikuks hoopis sellele lisatud salaprotokoll, mis jaotas riigid nende vahel ja lähiümbruses NSV Liidu ja Saksamaa mõjusfääridesse. NSV Liidu mõjusfääri jäi ka Eesti.
Just see kokkulepe osutus päästikuks II maailmasõja valla päästmisel, kus hukkus kümneid miljoneid inimesi. Saksamaa sai vabad käed Poola ründamiseks, Venemaa okupeeris sellest väiksema osa vastavalt salaprotokollile, alustas sõda Soome vastu ning okupeeris Balti riigid ja Bessaraabia. Senine hirmuõhkkond ja seadusetus, mis oli valitsenud paktiriikides, laienes nüüd ka okupeeritud territooriumidele. Genotsiid võeti okupeeritud aladel oma mitmetes vormides aktiivselt kasutusele: hukkamised, küüditamised, kultuurielu tasalülitamine ja vara riigistamine oli vaid osa okupantide tegemistest. Eestlaste arv vähenes viiendiku võrra ning pole siiani jõudnud sõjaeelsele tasemele, majandusliku okupatsioonikahju on jätnud Venemaa korvamata.
Kuigi teised riigid said aimu kokkulepitust juba järgnevatel päevadel, suudeti salaprotokolli olemasolu tõestada alles Nürnbergi protsessi raames, Nõukogude Liit võttis omaks selle olemasolu alles aastal 1989.
Selline vassimine ja valetamine on meie idanaabrile omane ka praeguse sõja käigus. Tegu on vägagi kriitilise hetkega, Venemaa ähvardused tuumarelva kasutamisega seoses võivad viia sõja laienemiseni, kus ka meie oleme selles hõivatud. Olgem siiski vaprad – kogemused on meile näidanud, et vaid julgus ja otsustavus kriitilistel momentidel tagab meie ühiskonnale vabaduse ja arengu ning selle eest me seisame!
