Rahvastiku pidev vananemine on probleemiks nii Eestis kui ka kogu Euroopas. Seega kasvab järjepidevalt eakamate inimeste osalemine ühiskondlikus elus. Üha olulisemaks muutub neile ka võimaluste loomine mitmekülgseks ja sisukaks elulaadiks, kirjutab Ann Räämet.
Maapiirkondade tühjenemise vältimiseks tuleb soodustada kaugtöövõimalusi ja panustada infrastruktuuri väljaarendamisse, et inimestel oleks võimalus teha tööd olenemata elukohast. Meie eesmärk on see, et pensionil olev inimene ei jääks üksi koju vaid kaasatakse kas vabatahtlikku tegevusse või saaks võimalusel töötada osalise tööajaga. Iga pensionil olev inimene peab tundma, et ta on ühiskonnale vajalik.
Me peame kujundama keskeast vanematele inimestele mõistliku tervisestrateegia ja alustama liikumisest. Esmalt kaardistame olemasolevaid võimalusi ja siis käivitame vajalikud tegevused.
Inimestel on elujooksul olnud mitu kodu: lapsepõlve ja õpingute aegne kodu, oma pere ning tööeluaegne kodu ja lõpuks pensioni aja kodu. Milline siis võiks olla pensioni aja kodu? See maja võiks olla suur ja seal on palju väikseid kortereid, kus elavad vanemaealised. Seal on kindlasti üks korter koduõenduse tarbeks. Kindlasti on ka üks suur ruum erilise planeeringuga, kus saavad koos käia maja elanikud ja seal toimub klubiline tegevus, tegutsevad erinevad ringid, õpitoad, jne.
Mida aeg edasi, seda rohkem hakkan sellise maja vajalikkuses veenduma. Praegusel ajal perearst ravib telefonitsi, laste töökoormus suureneb, lapselapsed on ka juba suured, töökaaslastega suhted enamasti katkevad, suhtlust jääb üha vähemaks. Suureneb stress üksindusest ja hirmust vanaduse ees, see aga suurendab riski haigestuda ning raskendab krooniliste haiguste kulgu. Kui aga sellises majas on koduõendus, siis nii mõnigi krooniline haigus saab õigeaegselt leevendust ja haigla ravi ei vajata. Kes on käinud haiglas tuttavaid vaatamas või on ise haiglas viibinud, teavad, et haigete kõige suurem soov on saada rutem koju ja seal jätkata raviga. Kindlasti on oma kodus paranemine kiirem.
Järjekindlalt kasvab selliste inimeste kontingent, kelle lapsed on välismaal tööl ja ei saa oma vanemaid abistada. Kui keeruline olukord tekib, siis on vaja praktilist abi tervise murede lahendamisel.
Arvan, et tuleks suuremat rõhku panna koduõenduse arendamisele. Sellises majas elades oleks koduõendusel aga suur efektiivsus.
See suur maja ei ole sotsiaalmaja vaid toimib tavalise korteriühistuna. Igaüks elab oma korteris aga sotsiaalosakond üürib selles majas pinna koduõenduseks. See maja vajab eriprojekti ja eriti hoolikalt läbimõeldud planeeringut, et edaspidi korteri ülalpidamiskulud oleksid minimaalsed. Pensionist peab suutma need kulud katta. Siin ma näen riigipoolset toetust innovatiivsete lahenduste kasutamisel, mis muidu tõstaksid algse maja hinna kõrgemaks. Kuid perspektiivis need inimesed vajaksid tunduvalt vähem riigi toetust. Ja ei pea olema hiromant, et ennustada abivajajate kasvu. Sellise maja võiks rajada tõmbekeskustesse, nt valla keskusesse või mitme valla peale, olenevalt vanemate inimeste hulgast.
Ma väga soovin, et minu mõtted tekitaksid edasist arutelu.
Ann Räämet
EPP Euroopa Seenioride Ühenduse asepresident
Kloogaranna elanik. Kandidaat nr. 136
