Isamaa aseesimehe Riina Solmani kõne Riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Eesti energeetika tulevik 2035“ arutelul.
Alustuseks teen ma midagi, mida pole olnud põhjust teha juba aasta aega: ma soovin tänada ja kiita minister Michalit, sest tema ettekanne puudutas esimest korda Eesti energeetikamajanduse tervikpilti. Kas tema esindatud nägemus oli piisav, et Eesti inimesed saaksid olla kindlad selles, et elekter on ka kõige külmemate ilmadega nende kodudes ja nad jaksavad selle eest maksta, ma kindel pole. Samamoodi ei julge ma väita, et ettevõtjad saavad teha selle põhjal pikaajalisi energiamahukaid investeerimisplaane. Kuid vähemalt on see samm õiges suunas.
Eesti energeetikadebatt on olnud veidi liiga ühekülgne, üksikhuvide keskselt kiivas, mitte üldhuve arvestav. Me tegeleme energiat puudutavate teemadega justkui eraldiseisvalt – räägime elektribörsist, tuulikutest maal ja merel, räägime Narva jaamade tulevikust, Eesti Energia arengutest, merekaablite turvalisusest, peame tuumaenergeetika debatti. Aga selle kõrval on ära unustatud tervikpilt. Kui tsiteerida meie lugupeetud riigikogu esimeest, siis: lahendus on see, et tuleb leida lahendus. Ja energeetika on üks, ilmselt ainus koht, kus see lause tõesti tõele vastab: lahendus saab olla ainult terviklahenduse leidmine.
See peab vastama kahele küsimusele: kas tuled põlevad aastaringi igas Eesti kodus ja kas elekter on inimestele ja ettevõtetele jõukohase hinnaga. Täna, kui päike väljas särab, ei tohi me ära unustada, et veel paar kuud tagasi oli vastus mõlemale selge „Ei!“
Alustasin kiitusega, aga nüüd nahutan. Isamaa soovis eelmises valitsuses olles enam kui 100 miljoni euro suuruse investeeringu paigutamist elektrivõrgu parendamisse, varustuskindluse tagamisse. Seda Elektrilevile ka lubati, kuid selle otsuse muutis järgmine valitsus ära. Maapiirkondade konkurentsivõimelisust arendava investeeringu kriipsutas tänane valitsus maha, kuigi probleemid on kõigile näha ja teada. Ja me nägime ka sel talvel, et elu maapiirkondades muutub ühtäkki koos parandamist vajavate võrkudega võimatuks nädalateks. Ma ei kuulnud täna ettekandjatelt erilist maakondade konkurentsivõime tõstmisele suunatud plaani, mis puudutab tavatarbijate ja ettevõtjate varustuskindlust.
Teine küsimus puudutab eriti juhterakonda ja tema koalitsioonipartnereid. Kuhu jääb selle subsideerimisplaani juures turumajandus? Kui tuuleenergia on nii odav, miks riik peab peale maksma? Miks maksumaksja peab valitsuse tahtel ühele meretuule ettevõtjale 2 miljardit eurot kinkima?
Pisut jäävad arusaamatuks valitsuse energiakokteilis juhitava võimsuse plaanid? Andres Sutti ettekandest ja algusest lõpuni „puhta energia nimel sõna võtmisest“ võis aru saada, et selle all nägi ta meretuuleparike edendamist, mida peaks puhta energia juhitava võimsusena täiendama tuumaenergia, aga seegi ei käi vaid nupule sisse välja lülitamisega.
Vastust sellele, mis saab siis, kui meretuuleparkide toodang jääb meil merealuste kaablite haavatavuse tõttu kättesaamatuks, sest julgeolekuohte vaadeldes ei saa me olla kindlad. Peaminister ütles eile siin riigikogu saalis, kuidas tema kardab, et EstLink 2 merekaabli parandamiseks antud tähtaeg, augusti lõpp, võib olla optimistlik. See tähendab Eesti inimeste ja ettevõtete jaoks järgmise poole aasta jooksul võimalik et üheksakohalist summat kahju. Justnimelt kahju, sest kuidas muidu nimetada elektrihinda, mis on naabritest kallim, kohati suisa Euroopa kallim. Peaminister üritab presenteerida rõõmusõnumina, et elektri keskmine hind on võrreldes aasta või pooleteise taguse ajaga märgatavalt langenud, kuid see ei muuda tõsiasja, et võrreldes lähiriikidega on Eesti elektrihind jätkuvalt konkurentsivõimetu. Või siis täpsemalt: meie majandus kiratseb ja jätkab langust, sest meie naabrid saavad toota lisandväärtust odavamalt, müüa parema hinnaga, samas kui meie inimeste ja ettevõtete siht on vaid hakkama saada, ellu jääda.
Nüüd sellest, mida ka valitsuserakondade poolt energialiigina demoniseeritakse. Põlevkivist. Põlevkivi on Eesti jaoks julgeolekutagatis. Ja mitte ainult energeetika vaatest. Ma kuulan väga murelikult, kuidas üks tänane valitsuserakond taob valjult trummi, et Vene ja Valgevene kodanikelt kohalike omavalitsuste valimisel hääleõiguse ära võtmine on ohtlik, sest see suurendaks trotsi Eesti riigi vastu. Ja paralleelselt nõutakse põlevkivienergeetika kiiret pensionile saatmist doteeritud meretuuleparkide heaks. Seda tehakse mõtlemata selle sammu sotsiaalsetele mõjudele Ida-Virumaal. Nagu mu hea erakonnakaaslane Kristjan Järvan hiljuti ETV eetris tabavalt ütles: pole mõtet sülitada kaevu, enne kui uus on valmis. Kuni lahendusi, nii energeetikas kui ka laiemalt piirkonnas ei eksisteeri, peame väärtustama meie olemasolevat rikkust. Me peame arvestama, et vajame igal juhul juhitavaid võimsusi ja neisse investeerimist, mitte kahe miljardi euro uputamist merre. Täna pakub seda meile põlevkivienergia, mida muuseas saab samamoodi väärindada, mille kahjulikkust keskkonnale on olemasoleva tehnoloogiaga võimalik minimiseerida kordades.
Ma ei paku teile täna siin kindlas kõneviisis vastuseid, milline peab olema põlevkivi väärindamise tulevik, kas me vajame tuumajaama, mitu gaasijaama tuleb Eestisse energiajulgeoleku tagamiseks rajada, mis on vesinikuenergia või salvestustehnoloogia tulevik. Sest neid vastuseid on rohkem kui üks.
Energeetikajulgeolek on üks suur pusle, mis tuleb kokku panna paljudest erinevatest tükkidest. Me ju teame, kuidas puslet kokku pannakse: kõigepealt tuleb üles leida nurgatükid, mille ümber ehitada raam ja siis hakata liikuma sissepoole. Senini oleme oma puslet kokku pannud keskelt väljapoole. Eks ka nii on tegelikult võimalik, aga see võtab palju kauem aega ja läheb rohkem sassi. Keset toimetulekukriisi, kus kannatavad nii meie inimesed kui ettevõtted, ei saa me seda sassiminekut lubada.
Ehk ma loodan, et tänase arutelu tulemusel oleme me ligemale jõudmas sellele, millised võiksid olla need nurgatükid, millega edasi liikuda – varustuskindlus, prognoositav ning odav hind, turumajanduse eelistamine dotatsioonidele ja investeerimiskindluse pakkumine majanduse elavdamiseks. Kui need põhimõtted on paigas, siis saame edasi minna sisuka debatiga energiapusle kokkupanekul.
Isamaa sõnum on energiavarustuskindlus ja elektrivõrkude jätkusuutlikkus, mis peab olema kohalikule elanikule taskukohase ja ettevõtlusele konkurentsivõimelise hinnaga. Meil ei ole põhjust oma riigi konkurentsieeliseid maha mängida ebapraktilise energiasüsteemi ja taristu rajamiseks, peame seadma oma riigi huvid esikohale.
Nõukoku liidu ajal Eesti mitte ainult varustas elektrienergiat kuid veel importeeris teistesse riikidesse. Kui Eesti sai iseseisvuse kodupidajad jäid elektrita. Elekter läks kõrgehinnaliseks ja paljud kodanikud ei saa kasutada. Eestienergiat juhivad ekspluataatorid. Eesti kodanikudel on tarvis eemaldada ekspluateerijad ja anda juhtimine rahvale. Eesti Vabariigi Põhiseaduses paragrahv 5. Paragrahv 1. Rahvas kõrgem võimu kandja. Kuid mitte need juhid kes tänapäeval juhivad.
Lugupidamisega
Rozalia Klimson.