JAN TREI: linnad ja vallad riigi läbimõtlemata otsuste keerises

Isamaa liige Jan Trei, Eesti Linnade ja Valdade Liidu asedirektor
Kui arengueesmärkides on deklareeritud, et oluline on jõuda riigivalitsemises suurema detsentraliseerituseni, siis haridusvaldkonnas toimuv on saanud küll tagurpidikäigu. Omavalitsused on praeguseks olukorras, kus õpetajate töötasu kasvuks on kohustused pandud, aga reaalset raha ei ole antud, kirjutab Jan Trei.

 

Strateegia “Eesti 2035” aruteludel sai aastal 2019 sõnastatud ministeeriumide, omavalitsuste, ettevõtjate ja paljude teiste partnerite koostöös Eesti arenguvajadused.

Mitmed neli aastat tagasi kirja pandud probleemid on nüüd isegi aktuaalsemad kui kunagi varem. Näiteks: “Koostöö ühiste eesmärkide nimel ei ole piisavalt sujuv, probleemid on omavalitsuste finantssuutlikkuses ja -autonoomias. Riigi regionaalse arengu paremaks juhtimiseks ja tasakaalustatud arenguks on oluline jõuda riigivalitsemises suurema detsentraliseerituseni ja tõhustada koostööd riigi, kohalike omavalitsuste ja kogukondade vahel. Tõsta tuleb kohalike omavalitsuste võimekust, et nende abil viia valitsemine inimestele võimalikult lähedale.”

Mõtetest tegudeni on mitu sammu ja paraku on jätnud valitsus need sammud lahenduste poole liikumiseks tegemata. Veelgi enam, probleemide lahendamisest on isegi kaugenetud.

Omavalitsused ootavad kohustuste täitmiseks lisaraha

Kui arengueesmärkides on deklareeritud, et oluline on jõuda riigivalitsemises suurema detsentraliseerituseni, siis haridusvaldkonnas toimuv on saanud küll tagurpidikäigu.

Valitsuse hiljutised sammud üldhariduskoolide õpetajate töötasude alammäära kasvuks ning nende otsuste mõjude hindamata jätmine kohalike omavalitsuste üldise finantssuutlikkuse vaatest näitavad kahjuks jätkuvat kaugenemist reaalsusest. Omavalitsused on praeguseks olukorras, kus õpetajate töötasu kasvuks on kohustused pandud, aga reaalset raha ei ole omavalitsustele antud. Riigikontroll on välja toonud, et pelgalt ministri määrusega taolisi otsuseid teha ei saa ja nüüdseks on osapooled seda ka tunnistanud.

Kui arvestada kokku valitsuse poolt lubatud õpetaja alammäära tõus detsembrikuus (5,35 miljonit eurot), millele lisandus jaanuarikuus veel ca 4 miljonit eurot omavalitsustes töötavate üldhariduskoolide õpetajate eest, siis teeb see kokku üle üheksa miljon euro. Kui liita sellele juurde veel käesolevaks aastaks valitsuse tekitatud täiendav palgakasvu surve lasteaiaõpetajatele (aluseks valitsuse määrus) ja tugispetsialistidele (aluseks põhikooli- ja gümnaasiumiseadus), siis saab kindlalt väita, et omavalitsuste eelarvetes on tekitatud enam kui 12 miljoni euro suurune auk.

Valitsus ja ministeeriumid ei saa teha otsuseid ülepeakaela, sest kohaliku omavalitsuse finantsjuhtimise seaduse §25 ütleb, et kui pärast kohaliku omavalitsuse üksuse eelarveaasta algust kehtestab riigikogu või valitsus õigusakte, mille alusel jooksval eelarveaastal kohaliku omavalitsuse üksuse sissetulekud vähenevad või väljaminekud suurenevad, hüvitab riik õigusakti mõjud samas ulatuses või vähendab proportsionaalselt kohaliku omavalitsuse üksusele pandud kohustusi.

Ohus on omavalitsuste autonoomsus

Eesti Linnade ja Valdade Liidu eestvedamisel korraldati eelmise aasta lõpus haridusvõrgu konverents “HaridusLood”. Riigikontrolör Janar Holm tõi oma ettekandes välja, et riik ei saa kohaliku omavalitsuse autonoomsusse sekkuda reegliteväliselt. Selle halvimaks tagajärjeks on, et omavalitsused ei julge ise enam koolivõrgu korrastamise otsuseid teha, kuigi neid otsuseid on väga vaja. Holm rõhutas, et ministeeriumi roll on valmistada ette vajalikud seadusemuudatused, mis annavad omavalitsustele selge arusaama, kuidas koolivõrgu arengutes tuleks edasi liikuda.

Hiljuti tuli haridus- ja teadusministeerium välja sõnumiga, et hakkab omavalitsustega läbi rääkima väikese õpilaste arvuga gümnaasiumide sulgemise teemal. Kui ministeerium soovib omavalitsustega sisulist arutelu koolivõrgu küsimustes, siis miks saavad omavalitsused teada ministeeriumi plaanidest esmalt meedia vahendusel?

Kehtivate seaduste järgi on üldkeskhariduse korraldus kohalike omavalitsuste ja riigi ühine vastutus. Eesti Linnade ja Valdade Liiduni ei ole jõudnud ühtegi põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatust käsitlevat eelnõu, milles oleks täpsustatud, kas, millise aja jooksul ja millistel tingimustel võtab riik keskhariduse vastutuse enda kanda, kuidas tagatakse keskhariduse korralduses koostöö omavalitsustega sh koalitsioonilepingus lubatud kooliea pikendamise vaates.

Küsimus ei ole selles, kas koolivõrku tuleb korrastada. Omavalitsused koolide pidajatena saavad väga hästi aru, et koolivõrgu otsuseid tuleb teha ja paljud omavalitsused on otsusteni ka jõudnud. Põhiprobleem on selles, et ministeeriumil puudub terviklik plaan, mis aitaks ka omavalitsustel tulemuslike otsusteni jõuda ning ette on valmistamata seaduseelnõud, et süsteemselt liikuda haridusvaldkonna arengukavas seatud eesmärgi, selge vastutuse suunas. Kui ei ole terviklikku plaani ja hindamata on ka muudatuste mõjud õpilase, õpetaja, koolipidaja vaates, siis on ministeeriumi kavandatu juba ette ebaõnnestunud ja tekitab vaid vastuseisu. Sama kinnitab ka 2022. aastal riigikontrolli koostatud auditiaruanne.

Riigikontrolli hinnangul tuleks ministeeriumil paika panna üksikasjalik gümnaasiumivõrgu korrastamise kava. See sisaldaks gümnaasiumide arvu ja asukohti maakondade ja omavalitsuste kaupa. Lisaks peaks selline kava täpsemalt näitama, millised on keskhariduse ja kutsehariduse lõimimise võimalused. Kuna gümnaasiumivõrgu optimeerimisel muutub õpilaste koolitee pikemaks, on gümnaasiumivõrgu korrastamisel oluline tagada toimivad transpordiühendused ja majutusvõimalused.

Ka põhikoolivõrgu korrastamise vaates ei ole omavalitsustele antud selgeid sõnumeid, kas ministeeriumil on kavas täiendada kodulähedase põhikooli kriteeriume ja kas finantseerimise muudatused tagavad omavalitsustele mitmete valitsuste lubatud autonoomsuse kasvu või mitte.

“Heaks näiteks” on ka alushariduse seaduse eelnõu menetlus. Kuigi eelnõu eesmärk, toetada kuni seitsmeaastaste laste arengut ja alushariduse omandamist, on üllas, siis sisulisi arutelusid kohalike omavalitsustega, mille põhiülesanne on alushariduse korraldus, on korraldatud vähe. Omavalitsused ei ole saanud ammendavaid vastuseid küsimusele, miks näiteks Euroopa riikides olev keskmine laste arv rühmas on meie rühma suuruse maksimum. Või miks ei ole seaduse eelnõus kavandatud finantseerimise muudatusi, mis tagaksid linnadele ja valdadele oma põhiülesande täitmiseks suurema autonoomsuse?

Kuna finantseerimisega seotud mõjuanalüüsid eelnõu projektis puuduvad, siis omavalitsuste hinnangul võivad muudatused omavalitsuste kulusid veelgi suurendada. Ometi ütlevad ministeeriumi hariduskulumudeli arendamise konsultandi Jaak Aaviksoo töö vahekokkuvõtted, et Eesti panus alusharidusse on juba praegu teiste Euroopa riikidega võrreldes oluliselt suurem ning mõistlik oleks leida lahendused, kuidas alushariduse kulusid pigem vähendada kui suurendada.

Vastutustundliku valitsemise väljakutsed

Koostöö ühiste eesmärkide nimel saab toimuda siis, kui valitsus ja ministeeriumid näitavad oma tegutsemise professionaalsusega omavalitsustele eeskuju ning kaasavad omavalitsused sisulistesse läbirääkimistesse. Riigi eelarvestrateegia 2025-2028 läbirääkimised on kohe algamas ning lähikuudel on näha, kas valitsust saab usaldada vastutustundlikus valitsemises, kus omavalitsuste ettepanekuid kohaliku elu arendamisel võetakse tõsiselt või mitte.

Esimeseks sammuks usalduse kasvu suunas peaks valitsus suutma kavandada riigi eelarvestrateegiasse mitte ühe, vaid vähemalt nelja aasta prognoositavad palgad (sh kohalike omavalitsuste tulubaasi kasv, õpetajate töötasu kasvu). Kuniks seda valitsus ei ole suuteline tegema, siis kõlavat eesmärki, et tehakse koostööd ühiste eesmärkide nimel, ei saa omavalitsused uskuda.

 

Artikkel ilmus 19. veebruaril 2024 ERR portaalis

https://www.err.ee/1609257441/jan-trei-linnad-ja-vallad-riigi-labimotlemata-otsuste-keerises

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga