Peipsi ääres Varnjas on avatud mälestustahvel nõukogude piirivalvurite poolt tapetud kahele Eesti piirivalvurile ja nende küüdimehele, kes 8.veebruaril 1938 rööviti, viidi sunniviisiliselt Nõukogude Liidu poole ja lavastati eestipoolne piiririkkumine.
Kuigi Eesti riigi hävinguni 1939. aastal olid veel mõned aastad aega, alustas meie idanaaber relvakonfliktidega juba paar aastat varem. Nii ulatuvad esimesed kallaletungid Eesti kodanike vastu Peipsi järvel juba aastasse 1936.
Venelaste stsenaarium oli järgmine. Tungiti ülekaalukate jõududega üle Eesti – Vene piiri ning relva ähvardusel sunniti Eesti kalureid endaga kaasa minema. Otseses mõttes oli tegemist inimröövidega. Aastatel 1936 – 1937 viidi Nõukogude Liitu Peipsi ja Pihkva järvelt 46 Eesti kodanikku.
Röövitud inimesed toimetati Venemaa kordonitesse, kus alustati nende ülekuulamisega. Õigem oleks küll öelda info väljapressimisega. Kommuniste huvitasid vägagi erinevad asjad. Eesti sõjaväe, piirivalve, politsei isikkoosseis ja nende relvastus. Samuti Peipsi laevastik. Enne Teist maailmasõda olid järvel nii torpeedo- kui soomuskaatrid. Kahtlemata olid venelased nende kohta info saamisest äärmiselt huvitatud. Samuti teabest infrastruktuuri ja elanike meeleolude kohta.
8. veebruaril toimus Peipsil aga sündmus, kus polnud ohvriteks enam lihtsad kalamehed vaid rünnati Eesti võimuesindajad, kes ka selle käigus tapeti. Mõrvati veltveebel Artur Pungas, kapral Voldemar Kaio ja nende küüdimees Vassili Eva –Evin.
Tolleaegne Politseileht teatas, et meie võimud tegid hiljem jälgede ja tunnistuste põhjal kindlaks, et Nina kordoni ülem veltveebel Pungas koos oma kaaslase ja eraisikus küüdimehega läksid 8.veebruaril u. kell 7 hommikul tavapärasele patrullkäigule.Nina kordonist asus järve jääle märgitud piirijoon (jäässe püstitatud kuuseoksad) 12–15 km kaugusel. Kordonist sõideti otse piiri suunas, piiril keerati põhja., Ootamatult ründasid neid nõukogude piirivalvurid, kes ületasid Eesti – Vene piiri mootorsaaniga, tungides nii umbes 4 kilomeetri sügavusele Eestisse. Võtnud kaasa eestlaste ree koos hobusega, sõideti oma poolele tagasi. Varsti kuulsid järvel kalastanud kalurid kuulipildujavalanguid.
Seega oli tegemist lihtlabase mõravaga. Piirivalvurite välisel vaatlusel oli ühel 7, teisel 11, küüdimehel 8 ja hobusel 3 kuulihaava, laibad olid riigipiirist poole kilomeetri kaugusel Vene poolel laialipaisatuna jääl.Laipade ülevaatlusel selgus, et veltveebel Pungase keha ja riided olid läbistatud 15 kuulist, kapral Kaio – 9 kuulist, küüdimees Eva-Evin – 8 kuulist ja hobuse korjus 3 kuulist.
Loomulikult nägi asja teistmoodi vastaspool. Nende version oli järgmine:”„9. veebruaril teatas N. Vene Oudova piirivalvesalga ülem meie Narva jaoskonna ülemale, et 8. veebruaril s.a. pärast lõunat, olevat kolm meie piirivalvurit tunginud Peipsi järvel hobuse ja reega üle piirijoone N. Vene territooriumile, et vangistada N. Vene kalureid. Vastastikusel tulevahetusel olevat kõik kolm eesti piirivalvurit saanud surma.
Tõenäoliselt ajas venelasi eriti vihaseks asjaolu, et umbes 2 nädalat varem oli Eesti pool nurja ajanud nende järjekordse plaani röövida Eesti kalureid.
Nimelt 19.jaanuaril olid nõukogude 2 piirivalvurit järjekordselt ületanud riigipiiri eesmärgiga röövida Eesti kalureid, kuid nendne õnnetuseks asusid läheduses 4 Eesti piirivalvurit, kes mõlemad venelased maha lasid.
Minu 17 aastane koolipoisist isa võeti samuti Peipsil jõulude ajal kinni, kui nad koos Tartust külla tulnud koolivennaga järvel uisutasid. Isa sai peale lõputuid vanglaid ja sunnitöölaagreid lõpuks elusana koju tagasi, aga koolivennast ta enam midagi ei kuulnud. Vanaema palvekirjad laps välja nõud jättis Eesti Valitsus kõik rahuldamata. Isa arvas kord, et kõige kiuste see vanglaelu päästis ehk tema elu, sajad tuttavad siin ju hukkusid sõjas. Leningradis istus isa vanglas koos küberneetikutega, matemaatilise programmeerimise teooria loojatega ja keemikutega, kelle töödele hiljem viitasid mitmed Nobeli preemia saajad. Isa sai eluaegsed head sõbrad.
Unustasin märkida, et see oli 1937. aasta koolivaheajal.
Isale esitati süüdistus, et ta on inglise spioon. Alguses istus paar aastat Leningradis kõige hullemas vanglas koos teadlastega, kes olid tahtnud elektronarvutit ehitada ja pärast saadeti ta Kotlasesse raudteed ehitama. Kuna vanaema töötas apteegis ja isa teadis ravist üht-teist, pandi ta meditsiini alale. Põhiline medabi oli Kotlases küll olnud laatsaretist hobusereega surnute ära vedamine. Niisugune noorus siis isal.