Isamaa esimehe Urmas Reinsalu kõne Riigikogus pärast kaitseminister Hanno Pevkuri ettekannet “Riigi pikaaegse arengustrateegia “Eesti 2035″ elluviimisest.”
Lugupidamine kõigile Eesti riigikaitsesse panustajatele.
Tänan härra kaitseministrit oma käsitlust tutvustamast.
Aga nüüd sellest praktilistest küsimustest, mis seisab Eesti riigikaitse ees. Tänase koalitsioonilepingu üks põhimõte riigikaitse valdkonnas on, et uutes kaitseinvesteeringutes võetakse arvesse Kaitseväe juhataja sõjalist nõuannet. Juba eelmise aasta juunikuus tegi Kaitseväe juhataja sõjalise nõuande, mis nägi ette täiendava moona vajaduse suurusjärgus 1,6 miljardit eurot. Eelmise aasta suvel ma kutsusin ülesse valitsust suhtuma tõsiselt Kaitseväe juhataja nõuandesse. Kahjuks ametis olev kaitseminister ütles, et minu avaldus on populistlik ja et eelarve perspektiivis ei ole võimalik niisugust taotlust arvestada.
Kaitseväe juhataja, kes on ametist lahkunud, Martin Herem ja tema järglane Kaitseväe juhataja ametis on oma sõjalistes nõuannetes väljendanud selge diagnoosi: Eesti riigi kaitsmiseks on julgeolekuliselt kriitiliselt hädavajalik täiendava, ennekõike kaugmaamoona soetamine suurusjärgus 1,6 miljardit eurot. Me oleme kaotanud aega. See Kaitseväe juhataja nõuanne oli juba eelmisel suvel valitsuse laual ja mul on kahju, et toonane peaminister Kaja Kallas suhtlus sellesse eitavalt ja kinnitas, et tema on lugenud sellest üksnes ajalehtedest. Ja tõepoolest, Martin Heremi appikarje, ma ütleksin objektiivselt, sundis teda avalikkuse tähelepanu pöörama ja sellele resoneerus ametist lahkunud Kaitseministeeriumi kantsleri osundus sellest kriitilisest vajadusest, mida ei ole ellu viidud.
Miks seda ei ole ellu viidud? Moona hinnad on kallinenud ja kahtlemata on see viga. Kristo Enn Vaga, peaministrile lähedal seisev isik ja kaitseministri endine nõunik, iseloomustas 14. juunil sellel aastal seda olukorda: poliitilises mõttes valitseb kaos Kaitseministeeriumi valitsemisalas. See oli osaliselt kindlasti võimuvõitlus Reformierakonna järgmise juhi ametikoha pärast, kuid see oli kindlasti ka peegeldus avalikkusele, mida me nägime sellest juhtimiskeskkonnast või otsustamatusest, mida peaministri erakonna kõrge profiiliga, riigikaitse taustaga olev inimene diagnoosis.
Nüüd oleme olukorras, kus valitsus paneb kokku uut riigikaitse arengukava. Praegu on seis milline? Kaitseminister selles mõttes õigusega viitas baasdokumendile – 2023.–2033. aasta, kümneaastasele riigikaitse arengukavale –, mis eelmise aasta suvel kinnitati. Võrreldes sellega on tegelikkuses nende võimearenduste ja moona arendustegategelikult seda kava vähendatud. Nii jõuame uue valitsuse poliitiliste prioriteetide juurde. Mis puudutab Eesti riigi sõjalist kaitset, siis Kaitseministeeriumi arengukavas, mille härra Pevkur kinnitas selle aasta kevadel, on toimunud seoses SKP langemisega 176 miljoni euro suurune korrektsioon ja samamoodi 300 miljonit eurot seoses sellega, et Ukraina sõjalise abistamise kulud – mis on väga vajalikud ja vältimatud – lülitati meie enda riigikaitse eelarvesse ja tegelikult meie võimearenduse võimet seega vähendades. See on pool miljardit eurot – võrreldes 2023. aasta suvega oleme täna olukorras, kus meie riigikaitse rahastamist on vähendatud ja kärbitud ühe suletõmbega, mida tegi ametis olev kaitseminister.
Ja nüüd on meie ees küsimus, kas valitsus kavatseb 1,6 miljardi euro suuruse Kaitseväe juhataja sõjalise nõuande lähiaastatel realiseerida? Jutt sellest, et selliste kaitseinvesteeringute ellu viimine ei ole võimalik, ei pea paika. Seda on võimalik teha ja me peame andma poliitilise suunise. Isamaa üleskutse on, et valitsus esitaks eelarve, kus on täies mahus järgmise riigi eelarvestrateegia perspektiivis fikseeritud see kaugmaamoona vajaduse rahastamine.
Härra kaitseminister kõneles, ja tunnustan teda selles mõttes avameelsuse eest, ilmselt läbirääkimised mingil kujul veel näevad, et on lootust suurusjärgus 700 miljonile eurole. Arvesse tuleb võtta veel see võimete kärbe, mis tehti selle aasta kevadel Kaitseministeeriumi nelja-aastase arengukavaga võrreldes. Kaitseväe juhataja sõjalisest nõuandest, kriitilise tähtsusega sõjalisest nõuandest, me suudame opereerida üksnes kolmandiku saavutamisega. See ei ole veenev ambitsioon, ütlen ma tingimusteta.
Saatsin eelmisel nädalal peaministrile kirja ettepanekutega, mis puudutab eelarve, riigi rahanduspoliitika, majanduspoliitika seisukohti ja muu hulgas ka riigikaitse rahastamise kriitilisi vajadusi. CO2 emissiooni kaubanduse tulu laekub riigile prognoositavalt kehtivas riigi eelarvestrateegias 865 miljoni euro jagu järgmises perspektiivis ning Euroopa Liidu struktuurvahendid kokku 3,37 miljardi euro summas selles seitsmeaastases vahemikus. Oma kirjas andsin soovituse selle kohta, et astuda dialoogi Euroopa Komisjoniga võimaldada osa nendest vahendistest kasutada kriitilistesse ühekordsetesse kaitseinvesteeringutesse. Nii Eesti puhul, kui me kõneleme üksnes 20%-st sellest minu poolt tehtud konsolideeritud summast, millest osa võiks suunata kriitilistesse võimevajadustesse, on see 800 miljonit eurot. Ja see oleks kindlasti vajalik ka teistele riikidele, kes on silmitsi samuti rahanduslikult keeruka olukorraga.
Küsimus on selles, milline on poliitiline tahe ja milline on poliitiline prioriteet. Isamaa jaoks on tingimusteta poliitiline prioriteet riigikaitse. Minu ettepanek on, et kriitilised otsused riigikaitse vallas ei oleks lihtsalt valitsuse poliitiline kokkulepe. See on asi, millele me vajame poliitilist jõuõlga, mis on konsensuspõhine. Ma kutsun üles – teie olete valitsuse esindaja, härra kaitseminister – seda positsiooni valitsuse istungitel, mis nüüd loetud päevade jooksul aset veel leiavad, väljendama.
Teiseks, ma pean vajalikuks, et meil tekiks ka erakonnajuhtide tasemel konsensus, mis põhineb kõigi poliitiliste jõudude, parlamendierakondade juhtide üksmeeles. Konsensus, mis põhineb kriitilisel võimevajadusel, mille aluseks on Kaitseväe juhataja sõjaline nõuanne. See on praktiline küsimus, praktiline järeldus minu meelest sellest arutelukeskkonnast, mida me siin parlamendis oleme pidanud. On üks asi, tõsine lünk, mis on täitmata juba aasta otsa. Põhjused, miks see on tegemata, on kahetsusväärselt poliitilise tahte ebapiisavus ja seetõttu ma lõpetan lootusega ja valmisolekuga otsida ühisosa kriitilise probleemi lahenduse leidmisel.
