Täna hääletati Riigikogus Isamaa ja EKRE fraktsiooni algatatud umbusalduseavaldust kaitseminister Kalle Laanetile. Riigikogu ees peetud kõnes ütles endine kaitseminister Urmas Reinsalu, et valitsuse otsus kärpida kaitsekulusid on lask selga Eesti riigikaitsele.
Umbusalduse avaldamine opositsiooni poolt on meie relv, näitamaks oma protesti parlamendis selle üle, mida valitsus kavatsusele kärpida jõhkralt riigikaitsekulutusi.
Valitsuse koalitsioonilepingus on kirjas read, et jätkatakse riigikaitse rahastamist senistes kavades ettenähtud tasandil. Tint parlamendi poolt valitsusele antud mandaadil ei jõudnud veel ära kuivada, kui asuti seda rikkuma. Orwellilik jutt sellest, et kärpimine ei ole kärpimine ja tegelikult, kui raha võetakse ära, siis sõjalised võimed kasvavad, on tegelikkuses hämamine ja sulaselge vale.
Sellele valitsusele ei ole riigikaitse praeguses julgeolekuolukorras prioriteet. Olukord, kus minnakse meie sõjaliste võimete väljaarendamisel aeglasemale tempole, mida Kaitseministeeriumi õiend 4. juunist tunnistab, ei vasta Eesti julgeolekuhuvidele. Kaitseväe juhataja valitsuse kõrgeima sõjalise nõustajana on öelnud selgelt siitsamast parlamendi kõnetoolist 23. märtsil sellel aastal, mida valitsuse kärpekava tegelikkuses tähendab. Mäletatavasti kavatseb uus valitsus riigi eelarvestrateegiaga viia ka aastatel 2024 ja 2025 riigikaitsekulud 2,02%-ni SKP-st. Ma tsiteerin kaitseväe juhatajat: „Kui kaitsekulu jääb praeguste prognooside kohaselt 2% juurde, oleme vastase jaoks tänasest vähem ohtlikud ja peame kaitseväge vähendama.“ Tegelikkuses näemegi, et see leiab aset nii kaitseväe isikkoosseisu vähendamisel Kaitseministeeriumi valitsemisalas 270 inimese võrra kui ka meile oluliste sõjaliste võimete väljaarendamise vallas.
Miks seda tehakse? Valitsuse jutt kärpimisest ei päde ja see on vale. Rahandusministeeriumi koduleheküljel on kirjas järgmise aasta eelarve maht. See on pool miljardit eurot suurem kui käesoleva aasta eelarve. See raha suunatakse teistesse valdkondadesse, nagu siin oli näide kõige markantsemalt Keskkonnaministeeriumi uue hoone ehitamise üle. Kaitseme ennast Putini eest, tema äraarvamatu, imperialistliku ja agressiivse tegevuse eest, kaitseme suure Keskkonnaministeeriumi palkmajaga? Ei, see ei ole kindlasti meie riigikaitse huvides.
Neid ametiasutuste maju võib edasi lükata tulevikku. Eesti riigi eelarvestrateegia järgi ei korralda Venemaa võimalike ohtlike aktsioone naaberriikide suhtes. See on tõsiasi. Ei ole nõnda, et kui meie arvame heaks riigi eelarvestrateegias ette näha kärped, siis sellele vastavalt öeldakse Kremlis: „hästi, me lükkame oma plaanid mõned aastad edasi, ootame teilt siis aeglasemas tempos kaitsevõime arendamise plaanide kujundamist.“ Sellist lühinägelikku ja vastutustundetud käitumist ja poliitikat ei saa heaks kiita.
Mul on väga kahju, et kaitseminister Kalle Laanet on sattunud sellisesse olukorda, kus ta on sunnitud seda valitsuse poliitikat ellu viima, sest ka siin Riigikogu kõnetoolist ta rõhutas korduvalt, ja ma usun tema sõnu, et tema iseenesest ju kärpimist ei toeta ja tema iseenesest leiab, et riigikaitsekulud peaksid kasvama. Aga kuidas on siis olukord välja tekkinud, meil on otsekui ohverminister, ja ohvriks on tegelikkuses määratud siis meie riigi kaitsevõime ja kes selle eest tegelikkuses vastutab?
Riigi juhtimine ongi vastutus, riigi juhtimine on seismine selle valdkonna eest, kui oled andnud valitsuse liikmena ametivande, et kaitsta seda valdkonda. Praeguses olukorras kõik muud kulutused, kõigi muude kulutuste puhul me võime öelda, et neid on võimalik ajatada, neid on võimalik korraldada vastavalt rahalistele võimetele, aga riigi iseseisvus, riigi rahvuslik julgeolek on eeldus kõikideks muudeks tegevusteks.
Eriti dramaatiliselt või irooniliselt mõjuvad tõepoolest need härra kaitseministri sõnad, mida ta opositsioonis lausus ja mis nüüd on otsekui Kalevipoja Kääpa jõe mõõk pöördunud tema vastu. Ja ma tsiteerin, Kalle Laanetit eelmisest sügisest, kui rahandusminister tuli välja kaitse-eelarve kärpimise plaaniga: „Selliste sõnumite andmine on eriti vastutustundetu praegu, kui rahvusvaheline olukord ei luba isegi mõelda kaitsekulutuste vähendamisele, kui Kremlis selliste signaalide peale ilmselt rõõmustatakse, siis meie liitlaste silmis need vaid kahjustavad Eesti riigi mainet ja usaldusväärsust, koostööst rääkimata.“ Ma usun seda Kalle Laanetit, hea minister, kes eelmisel sügisel kirjutas need read. Ma arvan, et ta oli siiras oma mõtteavalduses.
Aga nüüd on tekkinud olukord, kus see valitsus, kes koalitsioonilepingus lubas, et seniste kavade rahastamist jätkatakse, on pööranud sellele lubadusele jõhkralt selja. Kui praegune parlament laseb selle läbi, loone üliohtliku pretsedendi, et poliitilise aktsiooniga minnakse kaitsekulutuste kallale. Me peame ka silmas pidama Eesti tulevikku. Pärast seda valitsust tulevad järgmised valitsused, elu areneb, aga me ei tohi luua sellist pretsedenti, kus seni kinnitatud kaitseplaanide kärpimise kallale minnakse.
Isamaa fraktsioon on lähtunud sellest, et anda valitsusele aega teha korrektsioone ja taganeda oma loosungist, mis puudutab kaitsekulude kärpimist. Kahetsusväärselt möödunud nädala jooksul seda ei juhtunud ja seetõttu, konsulteerides teiste opositsioonijõududega, oleme valinud kõrgema sellise protestivormi, milleks parlamentaarses demokraatias on umbusaldusavaldus.
Head sõbrad! Ma kutsun üles kõiki neid parlamendiliikmeid, kes mõtlevad hetkeks kõrvale päevapoliitilistest vastasseisudest, et seda otsust, et me läheme riigikaitsekulude kallale, jälgivad meie sõbrad ja liitlased. Tuletan meelde, et Ameerika Ühendriigid andsid just nimelt eelmise aasta lõpul oma eelarvega ajaloo kõige suurema julgeolekuabi Balti riikidele ja Ameerika Ühendriikide Kongress seda andes ka teadis, et Balti riigid peavad oma sõna, mis puudutab kaitsekohustusi, mis on võetud. Seda jälgivad meie liitlased ja samavõrra jälgivad seda potentsiaalsed vastased.
Isamaa sõnum on selge: kaitsekulude kärpimine on lask Eesti riigikaitsele selga. Me ei saa toetada kaitseministri sellist poliitilist agendat. Me kahetsusega nendime, et kogu ministri senine retoorika, on nii hämav, nii ähmane ja vastuoluline ning et ka tänased küsimustele vastused on hoopis süvendanud, süvendanud seda segadust.
Me oleme täna suures riigikaitsekriisis. Kus on meie Vabariigi President? Miks ei ole kogunenud riigikaitse nõukogu, et tänast olukorda arutada?
