Isamaa esimees Urmas Reinsalu ütles erakonna Suurkogul peetud kõnes, et Eestis on aina süvenev usalduskriis ning seda ei saa lahendada need mehed ja naised, kes on kriisi põhjustanud. „Uued Riigikogu valimised oleksid sisuline ja aus tee selleks, et Eesti ei kaotaks aega, ning väljuksime usalduskriisist,“ sõnas Reinsalu. „Eesti vajab muutust!“
Urmas Reinsalu kõne täistekst:
Head erakonnakaaslased, hea Eesti rahvas
Paljudel inimestel Eestis on nõutus, ebakindlus ning nad küsivad, kuidas edasi?
Meie sõnum täna on lootuse sõnum.
Kõigepealt julgeolekust.
Oleme rahvusvahelises julgeolekukriisis, mis eeldab, et teeme ise ning koos liitlastega kõik vajaliku selleks, et Eesti oleks kaitstud maa, et Euroopa oleks kaitstud ja selle sõja tulemus ei oleks Venemaa jaoks määratletav võiduna.
Rahvusvaheliste suhete süsteemis toimuvad fundamentaalsed muutused. Sõjaline jõud hakkab maailma jõuvahekordi üha enam määrama. Reeglid ja kokkulepped maksavad niivõrd, kuivõrd neid suudetakse jõustada.
Täname kõiki Eesti vabatahtlikke ja kutselisi riigikaitsjaid.
Eesti rahval on konsensus vajalike otsuste osas riigikaitse arendamisel.
Isamaa on toetanud kõiki vajalikke samme riigikaitse arendamisel ning jälgib nõudlikult, kui piisava kiirusega otsuseid ellu ei viida.
Praeguses olukorras on kaitseväe sõjalise nõuande täies mahus jõustamine valitsuse tingimusteta kohustus.
Ei 2023. ega 2024. aastal ei võtnud valitsus seda hoiakut ning nüüd tuleb kaotatud aeg tasa teha.
Kaks aastat tagasi kõnelesin Isamaa suurkogul sellest, et peame tegema täiendavad kriitilised moonahanked suurusjärgus 5% SKP-st. Möödus kaks aastat ja nüüdseks on valitsus sellekohase poliitilise otsuse teinud.
Läinud sügisel kõneleti veel 7-aastasest perioodist ning väideti et see pole varasemalt võimalik, nüüd on valitsus võimeline lubama tulemust 2029. aasta lõpuks.
Isamaa kutsus eelmise aasta sügisel üles valitsust eraldama struktuurvahendeid riigikaitsele. Möödus pool aastat ning valitsus ongi kaalumas 200 miljoni eraldamist. Meie toonane ettepanek oli küll toona suurusjärgus miljard eurot.
Riigikaitse ülesanne on ees kogu Euroopal. Minnalaskmine inimpõlve jooksul tuleb tasa teha. Euroopa ülesanne number üks ei ole mitte rohepööre, vaid vabaduse kaitsmine.
Asjakohane on, et järgmise Euroopa Liidu struktuurvahendite perioodi keskne prioriteet oleks Euroopa sõjaline kaitse. Selleks tuleb muuta reegleid, kuid uus paradigma on meie silmade ees välja kujunemas. Kaitsekulude katmine on tõeline Euroopa solidaarsuse proovikivi. Õhutõrje ja raketid Poolas, Rumeenias ja Eestis kaitsevad ka Portugali, Iirimaad, Luksemburgi. Seetõttu peaks Euroopa Liit solidaarselt rahastama piiririikide kaitsevõimekust.
Selle ülesandepüsituse peab valitsus võtma ja oma positsiooni ümber kujundama.
Eeldatavasti saavutatakse Haagis kokkulepe NATO 3,5% sõjaliste kulude rahastuse kohustuse osas 2032. aastaks. Arvan, et on asjakohane sõlmida pikemas vaates Eesti erakondade kaitsepoliitiline kokkuleppe. See tagab ühiskonnale, riigikaitsjatele ja liitlastele sisemise kindluse meie pikaajalises pühendumises. Olgu võimul üks või teine jõud, meie rahvuslik vaade on pikaajaline.
Ees ootab suvi ning sõda Ukrainas ägeneb. See nõuab Lääne kogukonnalt valmidust suurendada sanktsioone ning relvaabi. Kolm aastat ja kolm kuud täiemahulist sissetungi tähendavad, et just nüüd, otsustavalt kriitilisel hetkel ei tohi Lääne tahtejõud vajuda laiali. Ukraina tulevik NATOs peab jääma meie selgeks sõnumiks.
Oma maa kaitsmine rajaneb kodanike usaldusel ning tajumisel, et ollakse osa Eesti rahvast.
Teiseks usalduskriisist.
Ka usaldus on julgeolekuküsimus. Eestis on paraku usalduskriis, Riigikantselei märtsikuise uuringu järgi ligi pooled eesti emakeelega inimesed ei taju ennast tugevalt seotud Eesti ühiskonnaga.
Usalduskriis halvab meie ühiskonda ning pidurdab igas eluvallas loovat arengut.
„Olukord on lootusetult halb mitte eelkõige majanduse või rahanduse pärast. Olukord on halb sellepärast, et rahvas – v.a max 20 protsenti – on kaotanud oma riigi ja selle juhtimise suhtes lootuse ja usalduse. Meil on liiga väike riik selleks, et me tohiks langeda venelikku sotsiaalsesse letargiasse. Kõik inimesed Eestis vajavad uut algust.“ Nii kirjutas läinud aasta augustis kirjanik ja režissöör Katrin Laur.
2023. aasta valimiste järel tabas ühiskonda poliitika, mida hakati ellu viima. Reformierakonna ja Eesti 200 esindajad pole häbenenud uhkustamast, et pärast valimisi aetigi teistsugust poliitikat, kui enne valimisi lubati.
Alul läksid nad lastega perede kindlustunde kallale. Siis pensionäridele lubatut murdma. Siis murti lubadust õpetajate ees. Siis võeti ette töötavad inimesed. Koduomanikud, autoomanikud, ettevõtjad. See, mida lubati mõned kuud tagasi, osutub valeks.
See poliitika on jätkunud kiirenevas tempos.
Usalduskriisi keskmes on Eesti tänane poliitiline juhtkond. Poliitika mida aetakse, ei ole vastanud ei rahva ootustele ega vajadustele.
Inimesed tajuvad, et nende seisukohast ei sõltu midagi, juhid liiguvad ühes suunas ning rahvas jääb maha.
Usalduskriisi lahendamine ei ole lihtne, kuid see on praktiline ülesanne Eesti ühiskonna suutlikkuse jaoks: lahendada nii tänase kriitilise aja kui pikema vaatega ülesandeid. Sellel on julgeolekuline, majanduslik ning sotsiaalne mõõde.
Usalduskriisi ei saa paraku lahendada need mehed ja naised, kes on selle kriisi esile kutsunud.
Usalduskriisi saab lahendada kodanike hinnang läbi valimiste.
Seetõttu on Isamaa seisukohal, et uued Riigikogu valimised oleksid sisuline ja aus tee selleks, et Eesti ei kaotaks aega, ning väljuksime usalduskriisist.
See on siit saalist meie sõnum nii poliitikutele kui Eesti rahvale.
Valitsusparteid on selle vastu, kõneledes küüniliselt vajadusest juhtida. Kuid just nende juhtimine ongi olnud selle usalduskriisi lähtekohaks.
Ennetähtaegsed valimised on tehniliselt põhiseaduse järgi võimalikud, kui seda soovib parlamendiliikmete enamus. Neis pole midagi ennekuulmatut. Nii on poliitikavalikuna viimase 30 aasta jooksul näiteks Austrias olnud 6 korral, Saksamaal 2 korral – kokku 14 EL riigis.
Väikeses riigis on usalduskriis ja poliitiline ummik eriti ohtlik, seda eriti rahvusvaheliselt kriitilisel ajal. Peame mõtlema sellele, kas meie põhiseadus vajaks tulevikku vaadates täiendust, et selliseid ummikseise ühiskonnas sisuliselt oleks võimalik lahendada.
Nagu ütles mõned kuud tagasi Eesti põhiseaduse üks autoreid, Jüri Adams: „Meie praegu kehtivas põhiseaduses on ennetähtaegsete valimiste institutsioon täielikult äpardunud.”
Adamsi sõnum oli, et põhiseaduse selle koha muutmine võimalikult kiiresti on möödapääsmatu.
Võimalikke muudatusi leidub mitmeid. Üks variant on anda erakorraliste valimiste kokkukutsumine võimalus Vabariigi Presidendile, teine anda selle üle otsustamine rahvale. On ka lähedasi näiteid keskteest: 2011. aastal andis Läti president põhiseaduse järgi ülesande korraldada referendum parlamendi laiali saatmiseks ning selle poolt hääletas 94,5% valimas käinud kodanikke.
Ühiskond ei saa muutuda poliitilises ummikus kaitsetuks, demokraatia olemus on tagasiside. Peame selle üle avameelselt arutama.
Kodanikel peab olema õigus langetada valikuid.
Olen viimasel ajal kõnelenud paljude Eesti inimestega, kes on pettunud ja murelikud. Minu sõnum on, neile inimestele: me kuuleme teie muret. Ärge laske oma murel kasvada käegalöömiseks. Valitsused tulevad ja lähevad.
Ükskord lõpeb ka Michali valitsuse aeg.
Peame ausalt vaatama otsa baasküsimustele.
Eesti rahva kestmisest.
Oleme rahvana suutnud ühiselt saavutada uskumatult palju.
Meie suurim vara on ausad, töökad ja vabad Eesti inimesed, kes tahavad kindlustunnet, hoolitseda oma perede eest ning tunda rõõmu oma loovuse ja pingutuse viljadest enda elus. Kes tahavad, et Eestil läheks hästi, et Eesti jääks kestma. Eesti mitte kui geograafiline tähis, vaid eesti rahvas oma keele, elulaadi ja kultuuriga.
Eestil ilma eestlasteta ei ole mõtet.
Oleme kolmandat aastat järjest mustas rekordis sündide arvult. Statistikaameti isegi optimistlikumate sündimusnäitajatega rahvastikuprognoos näeb ette ulatusliku sisserände Eestisse, rahvaarvu kahanemise ning eestlaste osakaalu järsu languse. Seda ekstrapoleerides peame tõdema, et meie ette asetuvad inimpõlvede vaates kaks põhiküsimust.
Kas kahanev eestlaste arv on paratamatus, millega fatalistlikult lepime?
Kas kahanev eestlaste osakaal tulevikus on paratamatus, millega fatalistlikult lepime?
Vaadates valitsuse poliitikat on sellega vaikimisi lepitud. On alla antud. Perede kindlustunnet lõhkuvad otsused on tehtud ridamisi ning asendusvalikuks on vaikimisi võetud välistööjõu sisserände suurendamise kava kui doping.
Sellise suhtumisega ei saa leppida. Me vajame põhimõttelist muutust. See on väärtusmuutus nii poliitikas kui ühiskonnas. Lastes eneseteostust soovivate vanemate toetamine ei ole kultuurisõja konflikt. See on meie rahvuslik peaülesanne sajandi vaates.
Vajame uut rahvastikupoliitikat, mille praktiliseks lähtekohaks on tõdemus, et lapsevanema toimetulek ei tohi halveneda, kui perre sünnib uus laps. See on ühiskonna väärtusvalik.
Selle aasta jaanuaris kirjutasid rahvastikukriisist Indrek Neivelt ja Heido Vitsur, kes sõnastasid, et „Sündide arv on vähenenud viieteist aasta taguse ajaga võrreldes peaaegu kaks korda. Kahanev rahvastik muudab meie igapäevaelu.“
Nad jätkavad „Juba täna peaks avaliku sektori investeeringuid tehes tekkima küsimus, kellele me ehitame raudteed Berliini, ooperiteatrit, uhkeid raamatukogusid ning muuseume. Kes neid kõike kasutama hakkavad ja kas me seda kõike ülal jaksame pidada?“
Artikli autorid pakuvad ideena omapoolselt aruteluks välja, et suhteliseks ema töö võrdsustamiseks ja kindlustunde tagamiseks peaks põhimõtteliselt muutma lapse ja peretoetuste süsteemi nii, et perele oleks tagatud uue lapse sünniga tegelik kindlus, et majanduslik olukord ei halvene.
Seda pakuvad majandusmehed, kes nendivad: „Et rahvana ellu jääda, vajame paradigma muutust. Ja muutuse esilekutsumiseks tuleb pigem rohkem panustada kui vähem. Muidu ei saavuta me kindlasti soovitud tulemust. Mitte midagi tehes meie järeltulevad põlved seda meile ei andesta.“
Eesti rahva kestmine on sajandi väljakutse ja eeldab hoolikat teadvustamist ning juurteni minekut. Meie vajame rahvastikukriisi ületamiseks rahvuslikku konsensust, mitte vastandumist. Selle baasiks oleks tõdemus, et me ei halvenda olemasolevat olukorda, me ei muuda perepoliitikat poliitilise vastandamise objektiks, kujundame peresõbralikku väärussuhtumist ning lähtume eeldusest, et ühiskonna panusega suudame positiivse muutuse esile kutsuda.
Demograafiline kriis ei ole unikaalne, see on kogu Euroopa probleem. Kuid meie jaoks on see püsimise küsimus.
Eesti rahva kestmine sõltub sellest, kui palju elab Eestis eestlasi. See sõltub sellest, et eesti keele ruum siin maal mitte ei kahaneks, vaid kasvaks. Esimene ülesanne on täies mahus jõustada eestikeelsele haridusele üleminek. Meie teine ülesanne on see, et eestlane saaks igal pool avalikus ruumis eesti keelega hakkama. See on kultuuri küsimus. See on ka, kui soovite, majandusküsimus: eestlasel peab olema läbi keeleoskuse ainsa kohana maailmas Eestis töötades konkurentsieelis. Me vajame siin hoiakulist muutust ning seda peab kandma veenev keelepoliitika.
Majandusest.
Eesti jõukuse kasv eeldab usu taastamist.
Konvergents Euroopaga on peaaegu ära toimunud. Iseenesest ei juhtu enam majanduse arengus midagi.
Ameerika on viimase 15 aaastaga pea kaks korda SKP-d enam kasvatanud, kui Euroopa. Aga Eesti tööviljakus langeb ka Euroopa suhtes.
Tuleb tagasi pöörduda terve mõistuse juurde, vältida üle jõu käivaid eksperimente ning tajuda võimalusi ja reaalsust. Üle jõu elamine on kohutavate tagajärgedega.
Meie majanduse väljavaated on viimastel aastatel oluliselt habrastunud. Lisaks objektiivsetele rahvusvahelise majandusega seotud põhjustele on ebakindluse ja pessimismi esilekutsujaks olnud valitsuse tõmblev poliitika. Oleme muutunud viimasel ajal mustade esikohtadega Euroopas esimeseks: tööstuse kahanemine, hinnatõusud, majandususalduse langus, kiireim riigivõla kasv.
Kuidas see nii juhtus, et Läti ja Leedu on korraga riigid kellelt meid kutsutakse õppetunde võtma? Varem oli ju vastupidi. Ernst & Youngi läinud nädala Euroopa välisinvesteeringute uuringu järgi jääme naabritele oluliselt alla. Soome 2024. aasta suurimaks välisinvesteeringuks peetakse miljardieurost Google andmekeskust, Leetu tuleb Rheinmetalli moonatehas (mille pakkumist Eesti valitsus tõsiselt ei võtnud) ning Lätti 600-700 miljoni euroga hoopis Eesti investor Fibenol. Eestist 2024 kuulsime paraku Ericssoni 150 miljonilise investeeringu ärajäämisest.
Meil on viimase 28 aasta pikim tööjõu tootlikkuse langus ning samal ajal on valitsus teinud paraku asju, mis on sügavalt meie konkurentsivõimet kahjustanud.
Nii nagu alla on andnud rahvastikupoliitikas, on valitsus pessimismi kese majanduses. Ta ei usu majanduskasvu. Kui ei ole usku, siis ei ole majanduses usaldust, nagu näitavad konjunktuuriinstituudi raportid. Kui ei ole usaldust, ei ole ka majanduses osalejatel ustavust Eesti majandusse panustamisel. Usk, usaldus, ustavus.
Lausa unikaalne on valitsuse vaade maksudesse ja koormistesse. Kolmeaastase majanduslanguse ajal on omandati kuskilt eeldus, et maksutõusude abil väljume seisakust. Valitsus kiitles eelmise aasta neljanda kvartali majanduskasvuga, mis paraku rajanes inimeste sundostudel enne maksu, esimese kvartali majandustulemused andsidki sellele tagasilöögi.
Kaja Kallase juhtimisel sõnastati pealiin, Michal on seda kiirendanud.
Loeme need sammud, mis jõustusid eelmisel, 2024 aastal.
- Käibemaksu tõus 2 %
- Abikaasa täiendava maksuvaba tulu tähistamine
- Laste tulumaksuvabastuse tähistamine
- Eluasemelaenu intresside maksuvabastuse tühistamine
- Hasartmängumaksu tõus
- Diiselkütuse aktsiisi tõus
- Raadamistasu kehtestamine
- Õhusaaste tasu tõus
- Teekasutustasu tõus
- Põlevkivi kaevandamistasu tõus
- Riigilõivude tõus
- E-kaubanduse maksustamine
- Alkoholi ja tubakaaktsiisi tõus
- Gaasiaktsiisi tõus
- Diiselkütuse aktsiisitõus
- Elektrienergia aktsiisitõus.
Kokku 16 maksutõusu.
Reformierakonna maksukalendriga saadi kiirem hoog sisse sellel, 2025. aastal. Millised maksutõusud on juba jõustunud?
- Juriidiliste isikute regulaarse kasumijaotuse 14 % maksumäära tühistamine.
- Ajalehtede käibemaksu tõus
- Majutusasutuste käibemaksu tõus
- 2 % üksikisiku tulumaksu tõus
- 2 % juriidiliste isikute tulumaksu tõus
- Autode registreerimistasu
- Alkoholi ja sigarettide aktsiisitõus 5%
- Keskmisest väiksema pensioni osaline maksustamine
- Autode aastamaks
- Elektriaktsiisi tõus 45 %
- Diiselkütuse tõus 7 %
- Maagaasi tõus 18 %
- Jäätmete põletamistasu kehtestamine
- Riigilõivude tõus
- Õhusaaste tasu tõus
- Teekasutustasu tõus.
Kokku juba 16 uut maksu või koormist juba pole aastaga.
Nende sammudega jätkatakse. 2026 aasta vaates ootab Eestit ees 26 uut maksutõusu ja koormist. Hea meelde jätta.
Reformierakond räägib reklaamides, et nad ei langetavad makse. See on vale. Reformierakond tõstab makse.
- Käibemaksu tõus 24% tasemele 1. juuli 2025
- Inimeste tulumaksu tõus 24% tasemele 2026
- Juriidilise isiku tulumaksu tõus 24% tasemele 2026
- Ettevõtluskonto maksutõus 2% võrra 2026
- Erisoodustusmaksu tõus 2% võrra 2026
- Maamaksutõus kuni 50 % 2025
- Bensiini aktsiisitõus 1.juuli 2025
- Diisli aktsiisitõus 1. mai 2026
- Elektri aktsiistõus 1. mai 2026.
- Gaasi aktsiisitõus 1. mai 2026
- Bensiini aktsiisitõus 1. juuli 2026
- Ladestamistasu tõus 2026
- Vee erikasutustasu tõus 2026
- Kaevandustasude tõus 2026
- Alkoholiaktsiisi tõus 2026
- Tubakaaktsiisi tõus 2026.
- Riigilõivude tõus 2026
- Jäätmereformi tasude tõus 2026
- Elektri sagedusreservi tasu 2026
- Elektri saartalituse tasu 2026
- Elektrivõrkude rajamise lisatasu 2026
- Põlevkivi tasumäärade tõus 2026
- Keskmisest väiksema pensioni täiendav maksustamine 2026
- Vanemahüvitise väiksem ülemmäär ning koduse ema ravikindlustuse tühistamine 2026
- Maamaksu tõus kuni 100 % alates 2026.
- Kodualuse maa maksuvabastuse kaotamine riigi tasemel 2026.
Rahalises arvestuses ladusid Kallas ja Michal 2024-2025 inimeste ja ettevõtete kukile üle miljardi maksutõuse. Sajad miljonid uusi maksusid ootavad ees. Ühelt poolt kiitleb nüüd Reformierakond, et viib ellu oma maksuküüru projekti. Kuid selle hind on olnud kokku maksusüsteemi igasuguse prognoositavuse lõhkumine, inflatsiooniline spiraal ning eriti väiksema sissetulekuga inimestel kordades suurema tulu äravõtmine.
See on samasugune teater ja hämamine nagu automaksuga. Lugesin just valitsuse tellitud analüüsi kliimaseaduse eelnõu koormiste osas, mis lohutab tõsise näoga, et vaesed inimesed sõidavadki rohkem jalgrattaga.
Valitsus pakub ühiskonna õigustatud viha tajudes nüüd paanikas auto lapsetoetust, kujutades sellest mingit perepoliitika ja kliimapoliitika hübriidmeedet. Pidi ju automaks olema peaminister Michali käsitluse järgi just rohepöörde abinõu.
Jätke ära see maks juba heaga, niikuinii me tühistame selle maksutõusu, raiskate ainult ajutisele bürokraatiale raha!
Maksutõusud kogumis aga kutsuvad esile hinnatõusu, mis omakorda meie konkurentsivõimet halvendab.
Vajame majanduse vaates muutust.
Majandus vajab usalduse taastamist, mille tänased juhid on ära lörtsinud. Majandus on siis tugev, kui usutakse Eesti väljavaadetesse, mida ka valitsuse poliitika loob, mitte ei lõhu.
Inimeste enda otsustusvõime vabastamine, aga mitte valitsuse paternalism. Konkurents ja vaba valik on õigem vahend kui regulatsioonid, reeglid, mandaadid.
Ühiskonna positiivne kaasamine, ettevõtjate ergutamine investeeringuteks. See tähendab ka sisulist veenvust poliitiliselt ning usalduskriisi ületamist.
Maksualandused, et oleks rohkem investeeringuid, rohkem kasvu ja töökohti.
Inflatsiooni ohjeldamine, mitte selle lõkkele puhumine valitsuse poliitikaga.
On oluline seada sihiks suurem majanduskasv, mitte lõhkuda olemasoleva ettevõtluse aluseid.
Meie probleem on selles, et majanduse maht on liiga väike ja valitsemise maht on liiga suur. Valitsuse enda prognoos 2023 aastast ennustas SKP nominaalmahuks aastail 2024-2025 3,9 miljardit eurot rohkem, kui kujunes tegelikult. Selle taga on osalt majanduse regulatiivne destabiliseerimine. Võrdlusena riigi maksutuludest oleks selle prognostilise taseme juure laekunud riigile üle miljardi maksutulusid enam.
Valitsemiskulude radikaalne vähendamine. Oleme sellekohaseid ettepanekuid tulemusetult teinud. Valitsus paraku on lubanud, kuid pole seda suutnud teha ning valitsemiskulud hoopis kasvavad.
Odav elekter ehk pikaajaline Eesti huvidest lähtuv energiapoliitika.
Investeeringute jaoks on kriitilised sisendid: odav elekter, maksud ja üldine lihtsalt toimiv süsteem.
Elektrisüsteem vajab uusi pika tsükli investeeringuid. Juhuelekter ja importgaasi mudel on Saksamaal toonud häda. Eestil on rumalus seda korrata. Meeldib see või mitte, aga realistlik valik on oma energeetilise ressursi baasil juhitav tsükkel põlevkivile toetuvalt. Loomulikult tähendab see ETSi reformi, kliimapaanika vaba arutelu ning ülikriitilist pilku nn elektrituru reeglitele
Eesti on energeetikas unikaalses positsioonis. Meil on oma ressurss ning oleme otsekui sundvalikute labürindis. Energeetika on arengu alus ja ei saa olla mänguasi ideoloogiale.
Vajame sisulist energiakava, mis ei rajane utoopial taastuvenergia sajaprotsendilisest mahust Eestis viie aasta pärast. Kodumaisel ressursil põhinev juhitav energeetika on selle kava vältimatu element. Ideoloogilised mängud energeetikas tuleb lõpetada ning mitte tegeleda kogu majanduse stressi ajamisega kliimaseadusega, mille eelnõu võib rahuga prügikasti visata. Lõpetada tuleb uute tasude kuhjamine elektriarvetele ning pidev tõmblemine otsustamises. Valitsus loobugu kavast jätkata tuuleparkide subsideerimist ning tutvugu ekspertide ja tööandjate sisuliste soovitustega.
Vajame Eesti huvisid sõnastavat poliitilist käsitlust Euroopa kliimapoliitikas ning selle tulemuslikku kaitsmist. See tähendab esmalt ressursil põhineva majanduse hävitamisele embargo kehtestamist. Peame aru saama, et ka suured trendid Euroopas on muutumises.
Eelarve kaudu juhtimine. Täna, äraspidiselt, hoopis eelarve juhib ja seda nõnda, et miljardid jäävad kasutamata, eelmise aasta puhul 1,7 miljardit eurot. Ühiskond ei saa aru, kuhu raha läheb ning puudub tõhus arusaam paljude kulutuste vältimatust vajalikkusest.
Vabadus pole ainult majanduse algtõukejõud.
Laiemas, nii Eesti kui Euroopa vaates oleme liikunud süveneva pragmatismi, tehnokraatia ja regulatsioonide suunas. Kodanikud loovutavad kõige paremate kavatsusaatega järjest rohkem oma vabadusi ning tõendamise koormis on otsekui neil, kes seda vabadust ei taha kaotada. Oleme mässitud regulatsioonide hiiglaslikku, üha paisuvasse ämblikuvõrku, mille mõju väikeettevõtlusele, suurte ja väikeste võrdsele konkurentsile, kodanikualgatustele ning kohapeal oma asjade otsustamise võimalustele on osutunud halvavaks.
Ühiskonda, mille liikmed kaotavad näilise heaolu ja mugavuse nimel põhilise – oma isiksuse ainulaadsuse ning väärikuse, seeläbi ka moraalse vastutuse, ei oota helge tulevik.
Vabadus otsuseid langetada ja sellest tuleneva vastutuse tajumine on inimese kui ka ühiskonna vaimne selgroog.
Ma ei kõnele siin bürokraatlikest protseduuridest kitsamalt, vaid vabadusest kui väärtusest. See pole vaid majanduse, vaid kodaniku, koduomaniku, lapsevanema, patsiendi, loomeinimese, pensionikoguja, noore inimese ja eaka ning paljudes teistes rollides oleva inimese vabadus.
Sinna kuulub ka vabadus demokraatias valida oma juhid usalduskriisis ümber.
Vabadus tuleb tagasi võtta, seda niisama ei anta.
Normaalse valitsemiskultuuri taastamine. Valitsus ja minister peavad olema kohustatud esinema strateegilise analüüsiga, aga mitte enam loosungite ja eneseimetlusega. Senine käitumine on ohtlik kogu ühiskonnale. Piinlikuimaks näiteks ongi siin energeetika.
Eesti tulevik sünnib Eesti koolis. Noored lahkuvad õpetajatöölt, valitsus töötab koolivõrgu kokkutõmbamise plaanidega maapiirkondades. Me vajame Eesti koolihariduses töörahu, mitte lõpmatuid eksperimente ja reforme. Selle asemel peaks valitsus anda meie õpetajatele majandusliku kindlustunde oma lubadusi täites. Õpilasele vabadus õppida, õpetajale vabadus õpetada.
Kui eestlasel läheb majanduslikult halvasti, siis ei saa hästi minna ka riigil ja omavalitsustel. Mitte jõukad asutused, vaid jõukas kodanik. Praegu on olukord tagurpidi. Selle aasta maksukoormuse kasv miljard, valitsemiskulud aga mitte ei kahane, vaid hoopis kasvavad.
Vajame hoiaku muutust. Vähem valitsemiskulusid, madalamad maksud inimestele, suuremad sissetulekud. Mitte tagurpidi: suuremad valitsemiskulud, kõrgemad maksud ning hinnatõusu tõttu väiksemad sissetulekud.
Inimeste reaalsissetulekut on hetkel languses. Palgakasv ei kompenseeri hinna- ja maksutõusu.
Ostujõud langeb sel aastal nii töötavatel inimesel, lastega peredel kui eakatel. Suhteliselt valusamalt saavad pihta maapiirkondade töötavad inimesed, kus keskmine sissetulekutase on madalam, aga poes on hinnad sama kõrged kui Tallinnas.
Eesti tagala on meie maapiirkonnad, alevid, külad, väikelinnad. Elujõu taandumine ei saa olla paratamatu. Vajame tasakaaluks investeeringuid teedesse, haridusvõrgu ja tervishoiu säilimist, kogukondadele optimismi ja energia tagasiandmist. Tänane Euroopa Liidu toetuste poliitika ei võta paraku piisavalt arvesse maapiirkondade elujõu vajadust ja see peab muutuma, vajame siin nii reeglite kui ka rahastamise muutust.
Elu maal on tõukub võimalusest saada tasuvat tööd.
Meie tööpuudus on esimese kvartali seisuga viimase 12 aasta kõrgeim, võrdlevalt on tööpuudus Euroopa Liidus neljandal kohal. Pikem trend on noorte tööpuuduse kasv. Sel ajal kavatseb valitsus hoopis välistööjõudu asuda sisse tooma, loobudes samas riigi keskmise palga nõudest. Meil on aastatel 2019-2023 rohkem kui kahekordistunud välistööjõu maht ning sinna sisse jääb ka suletud piiridega koroonaaeg. Praegunegi tööjõukvoot on sel aastal täitmata ning jäi täitmata ka eelmisel aastal. Eesti migratsioonireeglistik on muutnud kümnete erandite puntraks, selle viimane selgroog on olnud rändekvoot. Selle lõhkumine on vastutustundetu ja Isamaa seda ei toeta. See ei ole mõistlik eriti olukorras, kus meie noorte tööpuudus on kasvutrendis. Vajalike sektorite tööjõupuuduse puhu on otstarbekas olemasolevat kvooti valdkondlikult jagada.
Eesti vajab muutust.
Rahvastikupoliitikat, mis pööraks sündimuse kasvule.
Keelepoliitikat, mis annaks konkurentsieelise eesti keele oskajale.
Majanduspoliitikat, mis viiks majanduse tõusule.
Maksupoliitikat, mis pidurdaks hinnatõusu ja suurendaks inimeste sissetulekut.
Valitsemispoliitikat, mis tagaks asjatundlikud otsused, vähendaks bürokraatiat ning suurendaks vabadust.
Maaelupoliitikat, mis annaks maapiirkondadele tagasi optimismi.
Hariduspoliitikat, mis annaks õpetajatele töörahu.
Energiapoliitikat, mis lähtuks meie energiavajadusest, mitte ideoloogiast.
Kokkuvõttes poliitikat, mis taastaks inimeste usalduse ja vastaks ühiskonna vajadustele.
Tänasel suurkogul on meid tervitamas partnererakondade juhid ning paljud organisatsioonid majanduse, kultuuri, hariduse ja huvikaitse vallas. Meie jaoks on oluline dialoog ühiskonnaga.
Tahan tänada erakonna tegusaid liikmeid.
Kahe aasta jooksul on erakonna read kasvanud. Kasvanud on ka meie Riigikogu fraktsioon, 11 liikmele. Tänu kõigile fraktsiooni liikmetele tõhusa töö eest. Tere tulemast siin üldkogul kõigile tulijatele. Muutus algab ning seda tajub kogu Eesti poliitika.
Meil seisab ees tõsine töö. Meie esimene siht olid Euroopa Parlamendi valimised. Pärast 32 aastat Isamaa võitis jälle valimised. Tänan südamest kõiki erakonna liikmeid selle pingutuse eest. Aitäh kõigile kandidaatidele. Meie fraktsiooni liikmed Euroopa Rahvaparteis Riho Terras ja Jüri Ratas teevad tõhusat tööd.
Nüüd, teise ülesandena seisavad ees kohalikud valimised. Kutsun kõiki liikmeid kaaluma kandideerimist kohalikel valimistel Isamaa ridades. Isamaa vajab teie kogemust ja energiat. Kohalikud valimised on muutuse algus.
Eesti vajab muutust ning muutus algab kohalikel valimistel linnades ja valdades.
Kohalikud valimised on arutelukoht elu üle valdades ja linnades. Kuid selle keskmes on Eesti inimesed oma lootuse ja muredega. Valdade ja linnade probleeme tulebki vaadata läbi Eesti ees seivate põhiküsimuste. Ning need põhiküsimused on seotud riigi keskvalitsuse poliitikaga.
Kui Eestit juhitakse kehvasti, siis ei ole ka linnades ja valdades inimeste elu sellest lahus.
Meie ülesanne on valdades ja linnades koostööd tehes tasakaalustada valitsuse poliitikat ning samal ajal alustada muutusega nende põhiülesannete puhul, mis Eesti ees seisavad.
Isamaa on selle kahe aastaga kehastanud alternatiivi valitsuse poliitikale ning olnud valik mõistlikule Eesti inimesele. Me oleme esitanud valitsuse eelarvetele oma alternatiivsed eelarved. Viimane kord muutus valitsus nii ülbeks, et keeldus muudatusi lausa hääletusele panemast.
Meie surve saavutas selle, et kohalike valimiste valimisõiguse asjus muudeti põhiseadust. Tänan kõiki poliitilisi jõude, kes sellega kaasa tulid. Murdepunktiks olid läbirääkimised Tallinnas, kus valitsusparteid sellele kavatsusele kes vähem, kes rohkem positiivse tundega allkirja andsid.
Eesti 79-st kohalikust omavalitsusest on Isamaa koalitsioonides 36 omavalitsuses, sealhulgas maakonnakeskustest Tallinnas, Tartus, Pärnus, Haapsalus, Rakveres, Paides, Jõgeval, Valgas, Põlvas. Meie eesmärk peab olema, et pärast 2025. aasta kohalikke valimisi on Eesti kaart sinine.
See annab meile võimaluse olla vastukaaluks valitsuse ja Reformierakonna maksutõusude poliitikale, mis pidurdab Eesti majandust ning kahjustab Eesti perede turvatunnet. Edukas tulemus kohalikel valimistel on tagatis, mis annab selge signaali, et Isamaaga peab arvestama nii kohaliku kui riigi elu kujundamisel.
Kui valitsuse poliitika on halvendada ja vähendada teenuseid maapiirkondades, siis Isamaa juhitud kohalikes omavalitsuses tagatakse perede jaoks oluliste teenuste kättesaadavus.
Kui valitsuse maksutõusude poliitika koormab ettevõtlust, majandust ja perede rahakotti, siis Isamaa juhitud omavalitsused töötavad selle nimel, et arendada koha peal ettevõtlust ja leevendada toimetulekuprobleeme.
Kui valitsuse tegematajätmise tõttu pikenevad ravijärjekorrad ja halveneb arstiteenuse kättesaadavus, siis Isamaa juhitud omavalitsustes pingutatakse selle nimel, et esmatasandi arstiabi oleks kättesaadav.
Kui valitsuse poliitika on olnud kokkuhoid ja kärped lastega perede arvelt, siis Isamaa juhitud omavalitsused väärtustavad lapsi ja peresid, toetades haridust ja huviharidust ning hoides alles vajalikke tugiteenuseid.
Muutus saab alguse kohalikel valimistel 2025. aasta sügisel. Meiega liituma on oodatud kõik Eesti inimesed, kes näevad vajadust ühiselt panustada. Viime koos muutuse ellu!
Kohalike valimiste järel tulevad Riigikogu valimised.
Me oleme teadlikud oma vastutusest ja Eesti inimeste ootustest.
Selle tõdemusega, kallid sõbrad, teatan et olen valmis kandma vastutust Isamaa erakonna juhtimiseks eelseisval kahel aastal.
Isamaa sõnum on lootuse sõnum.
Ilusat laulupeosuve kõigile!
