Neljapäeval, 26. juulil toimus Tallinna Linnavolikogu ruumides ümarlaud teemal „Venekeelsete koolide ja lasteaedade üleminek eestikeelsele õppele. Kas see on mõeldav ja teostatav plaan?”
Ligikaudu 20% põhikooli õpilastest õpib vene õppekeelega koolis. 25% venekeelsetest lastest lähevad eestikeelsesse kooli ning see osakaal on viimastel aastatel muutumatuna püsinud. Ümarlaual osalejad leidsid, et eestikeele oskus on oluline ja tagab ühiskonna parema sidususe ja parema väljavaate tulevikuks. Edasiste sammude osas haridussüsteemis jäädi siiski eriarvamusele. Ümarlaua moderaator, Riigikogu liige Viktoria Ladõnskaja-Kubits ütles, et arutelus keele teemadele peame keskenduma sisule ennekõike. Inimeste eesmärgid ja mured on ühtsed – kõigile on oluline laste heaolu ning nii eestlased kui ka venelased muretsevad oma emakeele saatuse pärast.
Integratsiooni SA juht Irene Käosaar rõhutas, et kuigi ta pooldab ühtset eestikeelset haridust, siis tuleb alati täpsustada, mida selle all silmas peetakse. Selles küsimuses panelistide nägemused lahknesid. Keeleteadlase Mart Rannuti sõnul on tänane haridussüsteem nõukogude okupatsiooni jäänuk ja kuigi me oleme seda asunud tasapisi ühtlustama, on see nagu koera saba raiumine, mida tehakse liistakutena. Tema hinnangul peaks lõppsihiks olema ühtne täielikult eestikeelne kool.
Lasnamäe Gümnaasiumi direktori Andrei Kante hinnangul ei ole me selleks valmis. „Meil ei ole tänasel päeval piisavalt õpetajaid. Me ei saa isegi enda koolis avada kahte eestikeelse süvaõppega klassi, kuid venekeelne kool vajab, et eesti keele tund oleks iga päev,“ selgitas Kante. Tema sõnul on pärast valimisi peamine küsimus see, kuidas tuua õpetajaid kooli.
Tallinna Volikogu esimehe Mihhail Kõlvarti sõnul peab haridussüsteem olema mitmepalgeline: „Mina toetan ühtset haridussüsteemi, aga selles on ruumi ka venekeelsel õppel, mis toetab eestikeelset õpet. Koht on keelekümblusel ja ühistel koolimajadel, kus õpitakse mõlemas keeles,“ ütles Kõlvart. Tema hinnangul ei saa arenguid haridussüsteemis tagant sundida, vaid need peavad toimuma naturaalse protsessina.
Tele- ja raadioajakirjanik Pavel Ivanov ütles, et inimesi tuleb kohelda võrdselt, kuid kui konsensust pole leitud 27 aasta jooksul, siis ei leita seda ka lähiajal. Ta lisas, et ei taha, et korduks sama olukord nagu 60/40 keeleõppele üleminekul, mil erinevad osapooled omavahel ei suhelnud ning seetõttu jäeti venekeelsed koolid lõpuks sisuliselt omapead.
Irene Käosaare sõnul ei saa me lähtuda ainult vabatahtlikkusest ja loota, et lapsevanemad valivad ise eestikeelse õppe. Tema näeb ideaalse mudelina seda, et lapsed õpiksid ühes koolis, kus oleks tagatud nende emakeelne õpe (detailid ja mahud on kokkuleppe küsimus). „Samas peame arvestama sellega, et eestikeelne elanikkond elab oma geograafilises ruumis ja venekeelne enda omas. Seetõttu ei saa seda mudelit igal pool rakendada ning sellistel juhtudel vajame me erinevaid meetodeid. Eesti on nii väike riik, et me saame ja peame oma inimesi tõmbama ühtsesse keele ja kultuuriruumi,“ ütles Käosaar.
Mõned nädalad tagasi kirjutas Riigikogu liige Priit Sibul Postimehe veergudel, et eestikeelsele haridusele üleminek vajab kõigi erakondade toetust ja ühist arusaama. Seetõttu kutsub Isamaa üles leidma erakondadevahelist ühisosa enne valimisi nõnda, et poleks vahet, milline koalitsioon Toompeal moodustub. Ümarlaua kutsus kokku Isamaa erakond, sest Eesti haridussüsteemi tulevikust rääkides tuleb pidada sisulist arutelu tuues nii pooldajad kui vastased ühe laua taha.
Arutelus osalesid Mihhail Kõlvart (Tallinna linnavolikogu esimees), Irene Käosaar (Integratsiooni Sihtasutuse juht), Pavel Ivanov (tuntud tele- ja raadioajakirjanik), Andrei Kante (Lasnamäe Gümnaasiumi direktor) ja keeleteadlane Mart Rannut (Isamaa). Arutelu modereeris Viktoria Ladõnskaja-Kubits (riigikogu liige, Isamaa).
Ümarlaud on järelvaadatav SIIT
GALERII:
