“Täna meenutame üht ränkrasket hetke meie rahva ajaloos, kus Eesti ja iga eestlase saatus oli eraldi vaekausil, kus küsimus oli elust ja surmast ning eesti rahva ja riigi edasikestmine õhuke kui praksuv pilliroog” toonitas rahvastikuminister Riina Solman tänasel vastupanuvõitluse päeval Metsakalmistul peetud kõnes.
See oli sügis 1944, tumedate vete ja tugevate tormide aeg. Meie eludesse ja kodudesse saabus vaenulik sõjavägi, mitte sõprust otsima või toetust pakkuma, vaid vangistama, küüditama, röövima ja hukkama.
Täna vabadusvõitluse päeval mälestame tolle 1944. aasta kriitiliste aegade juhti Otto Tiefi. Tema lähedased ja kaasvõitlejad iseloomustavad teda kui vaikset, kuid põhimõttekindlat meest, kes tõusis esile just sellistel kriitilistel aegadel.
Mingem mõttes 1944. aasta sügisesse, kui käis Teine maailmasõda ning Eestis sakslased läksid ja venelased tulid, üks okupatsioon asendus teisega. Kuid sinna vahele jäi auk nagu 1918. aastalgi.
18. septembril ametisse määratud valitsuse juhtimine jäi Otto Tiefi õlgadele. Vaid mõned päevad sai valitsus tegutseda. 22. septembri hilisõhtul pidas valitsus Läänemaal ühe baptisti palvela köögis oma viimast istungit, kus osalesid kõik Eestis viibivad valitsusliikmed. Kuid Eesti järjepidevus oli nende mõne päevaga tagatud.
Tiefi valitsuse saavutuseks oli iseseisvuse väljakuulutamine, enamaks polnud võimalusi. Kuid see oli äärmiselt oluline sõnum tulevikku, mis võimaldas meid juriidilise järjepidevuse hoidmise kaudu juhtida taasiseseisvumiseni. See samm keset tolle hetke segadust ja lootusetust oli aluseks, millel rajaneb meie riik praegu.
Kuidas peaks üks mees kriitilises olukorras käituma?
Mees olgu mehine, isamaaline, inimlik. Täitku oma kohust ka kõige lootusetumas olukorras. Selline mees oli Otto Tief. Kestku tema ja tema valitsuse mälestus!
Hoidkem üksteist!
