Urmas Reinsalu kõne Isamaa volikogul 6. aprillil 2025.
Head Eesti inimesed!
Jaanuari lõpul tõdesin erakonna volikogul Tartus, et Eesti riigi juhtimine on jõudnud otsustamatuse tühjuspunkti. Tsiteerin: „Sinna, kuhu jõudis valitsus Kallase juhtimisel aastaga, on Michali juhitud trio jõudnud poole aastaga.“
Märtsis lagunes Michali juhitud kolmeparteiline valitsus ning kõigi kolme senise valitsuspartei ministrid andsid Michali valitsusele sisuliselt hävitava hinnangu: majandusvaenuliku poliitika ajamine, otsustamatus julgeolekuküsimustes, juhtimisvõimetus.
Ühe lehe juhtkiri tõdes pärast valitsuse lagunemist, et oleks halb, kui Michali valitsus nüüd kaheparteilisena läbi kukuks.
Kuid täna peab ühiskond andma ausa hinnangu Michali valitsuse senisele kaheksale kuule, tema enda valitsuse ministrid on seda hävitaval moel juba teinud.
Mida lubas läinud aasta juulis Michal Eesti inimestele?
Esiteks, et tuleb maksurahu. Saime sel aastal kokku miljard eurot uusi maksutõuse.
Teiseks, et tegeletakse eelarve korrastamisega. Saime Euroopa kiireima võlakoormuse kasvu.
Kolmandaks, et vähendatakse valitsemiskulusid. Tegelikkuses valitsemiskulud eelarves sel aastal hoopis tõusid 155 miljonit eurot.
Neljandaks, et tehakse läbipistev eelarve. Tegelikkuses on ka sel aastal selgunud, et mullu jäi kasutamata 1,7 miljardit eurot ja kui palju sellest rahast võetakse kasutusse sel aastal, on teadmata.
Viiendaks, et tegeletakse julgeolekuga.
Kallase ajal ei suutnud valitsus vaatamata kaitseväe juhataja soovitusele otsustada 1,6 miljardi suurust moonahanget. Michali valitsuse ajal võeti vastu otsus, et võimalikult kiire soetamise asemel rakendatakse moonahanke 1,6 miljardit hoopis seitsme aastaga. See ongi põhjus, miks märtsi seisuga oli kohustusi võetud 0 euro eest.
Võtame kokku.
Kallase valitsus ajas poliitikat, millel polnud valimistel lubatuga midagi pistmist. Michali ajal anti uued lubadused, mida ei suudetud täita.
Michali kolmeparteiline valitsus osutus kahjuks läbikukkunuks.
See on põhimõtteline usaldusprobleem.
Ühiskond ei usalda enam vastandlikke loosungeid ning riigi juhtide poolt orwellilikku, silmagi pilgutamata oma varasema seisukoha tuima näoga ümberpööramist.
Seda dissonantsi iseloomustas Michali valitsuse energiapoliitika alane tegevus. Michal kliimaministrina alustas ideoloogia läbisurumist, et viia Eesti 2030. aastaks üle 100-protsendiliselt taastuvale energiale ning käis välja idee 2,6 miljardi euro suuruse ja tarbijate taskust doteeritava turutingimustes jätkusuutmatu meretuuleparkide projekti läbisurumiseks.
Michal ja ministrid kiitlesid, et seda on ette valmistatud tohutu analüütilise pagasiga, valitsus on seda arutanud üle kümne korra. Nii teatatigi Eesti rahvale veebruaris, et kolme valitsuspartei juhid sõlmisid kokkuleppe ühel nädalavalitsusel.
Kristen Michal ähvardas, et need, kes on selle kokkuleppe vastu, tahavad Eestis kaost.
Tagantjärele on selgunud, et see diil sõlmiti hoopis sidevahendite teel.
Et mingit relevantset analüüsi selle aluseks polnud.
Selle agenda vastu avaldasid kriitikat energiaeksperdid ja ettevõtjad.
Isamaa algatas selle peale peaministri umbusaldusavalduse ja nõudis sellest diilist taganemist. Esiteks oli tegemist kavaga, mis oleks Eesti määranud inimpõlveks kõrge elektri hinnaga ja varustuskindluse riskidega riigiks. Teiseks, selle diili asjaolud tekitasid objektiivseid küsimusi seoses läbipaistmatusega. Vaadake, muutusid nii võimalikud hinnaprognoosid kui prognoositav meretuuleparkide võimsuse maht, kuid 2,6 miljardit eurot jäi absoluudina paika.
Ma hoiatasin valitsust, et halval poliitikal ei ole õiguspärast ootust ning see projekt pööratakse tulevikus tagasi ning riigivastutuse seaduse alusel võidakse esitada otsustajatele ka riigile majanduslikult kahjulike otsuste eest nõuded.
Valitsus lõi kartma ja otsus jäi õhku.
Või kas ainult kartma?
Kas on juhus, et valitsus pani otsuse pausile kümme tundi pärast seda kui oli avalikkusele tulnud teade et Enefit Green koos Jaapani Sumitomo korporatsiooniga on valmis hankes osalema?
Teisena on välja tulnud, et osale hankes osalejatest on ka nominaalne 2,6 miljardit vähe ja soovitakse selle toetuse indekseerimist, selleks oleks vaja aga uut riigiabi luba.
Reformierakonnal on hirm. Mitte kõhklus oma otsuste sisulise kvaliteedi ees, vaid hirm valijate pahameele ees.
Selles olukorras kavandas Reformierakond aasta alul operatsiooni „Hirm“, mille eesmärk on püüda põgeneda vastutuse eest ja jätkata muutunud jutupunktidega sama poliitika elluviimist.
Operatsiooni „Hirm“ keskmes oli kartus Isamaa ees. Sellepärast võetigi see operatsioon ette. Reformierakond lootis, et Isamaa on ministrikohtade eest valmis tulema valitsusse ja muutuma senise poliitika kaasosaliseks.
See oleks Isamaa vaates olnud vastutustundetu. Olla ülekate Reformi ja nende abiüksuse, Eesti 200, valitsuses oleks tähendanud senise poliitika kaasosaliseks olemist, kuid oleks võtnud ära Eesti ühiskonnalt selge poliitilise alternatiivi võimaluse. Võtnud ära lootuse muutuseks.
Seda ma Michalile ka ausalt ütlesin: Isamaa ei usalda peaministri ja Reformierakonna aetavat poliitikat. Poliitiline erikaal valimiste tulemusel on paraku realiteet.
Michal süüdistas, et Isamaa kardab vastutust. See on vale.
Sotside väljaviskamise ajal saatsin ma erakonna juhatuse otsuse alusel tõsise ja läbikaalutud ettepaneku kõigile parlamendiparteide juhtidele, ettepanekuga kaaluda Saksamaa näidet.
Saksa põhiseadus on Eesti omaga sarnane. Poliitika ummikusse jooksmisel leppisid Saksa poliitilised jõud läinud aasta lõpul kokku, et kutsutakse esile ennetähtaegsed valimised. Strateegiline põhjus oli väga kaalukas: et praegusel keerulisel ajal ei kaotaks Saksamaa aega, sest korralised valimised oleksid toimunud selle aasta septembris.
Niisiis, Isamaa on valmis kandma vastutust riigi juhtimise eest, kuid meie arusaam on, et seda mandaati me taotleme Eesti kodanikelt, mitte ummikusse jooksnud valitsusjuhilt.
Nii nagu Reformierakond kardab Isamaad, kardab ta ka kodanike kohtuotsust oma poliitika üle, ja välkkiirelt eitas seda võimalust.
Nende üks väide oli, et praegu ei tuleks tegeleda poliitmängudega. Aga millega te siis hetkel tegelete, küsin ma vastu?
Ja teiseks, et valimised võtavad ära aega. See on vale. Uute valimiste aeg erakondade kokkuleppel saaks põhiseaduse järgi olla 20-40 päeva jooksul pärast presidendi otsust, millele on eelnenud erakondade kokkuleppel umbusaldusavaldus valitsusele.
Praegu tegeleb valitsus millega?
Koalitsioonileppe koostamisega kuni maikuuni. Samad mehed ja naised on meie maad juhtinud kaks aastat ja nüüd arutavad nad kaks kuud järjest, kuidas juhtida. Majanduses ja rahanduses tähendab see näiteks seda, et ametisoleva ministri kompetentsile lisaks on palutud valitsuse poolt anda oma sisend Marek Reinaasal. Kus nad härra Reinaasa siis kaks aastat peitsid, et tema nüüd kahe kuuga annab riigi juhtimiseks vajalikku nõu Jürgen Ligile rahanduse vallas ja selle tulem muutub Eesti riigi rahanduse juhtimiskavaks?
Vaadakem siis Michali kaheparteilise valitsuse starti objektiivselt.
Esiteks, lubati viia riigi äriühingute vähemusosalused börsile. Tegelikkuses teatati 72 tundi pärast seda otsust, et Enefit Green ostetakse börsilt tagasi.
See on ju ebausaldusväärne käitumine.
Teiseks, teatati pidulikult, et asutakse langetama makse. See seisnes selles, et lubatakse ära jätta ettevõtete kasumi maksustamine ning tulumaksuvaba miinimumi 2-protsendine maksustamine.
Samad mehed ja naised rääkisid meile aga veel paar kuud tagasi, et sellele ei ole alternatiivi ning Michali kinnitusel on see hädavajalik solidaarsuse huvides.
Peaminister Michal kõneles sügisel, et tulumaksu ja käibemaksu 24 protsendiga maksustamine on tingimata tähtajaline ning selle jätkumisele peaksid valijad andma mandaadi. Sellega, et neile maksutõusudele ei ole valijate mandaati ja see tuleks saada, olen ma nõus. Kuid nüüd teatavad Michal ja Ligi, et need maksud jääksid kehtima püsivalt. Ehk siis netopositsioon 2026. aasta vaates valitsuse maksupoliitikale:
- kahe maksu ärajätmise hind ühiskonnale 250 miljonit
- kahe maksu püsivaks muutmine 500 miljonit.
Mis usaldusväärsusest me räägime, kui tõsise näoga samad naised ja mehed muudavad oma poliitikat maksude asjus käigu pealt?
Millal nad siis valetasid meile? Kas varem või nüüd?
Usalduskriis on baasprobleem ühiskonnale.
Kolmandaks, anti alul välja veksel et kõigi riigiametite töötajate arvu vähendatakse 20%. Siis hakati kohe hämama, et töötajate arvu vähenemine tekiks ainult siis, kui mingeid asutusi liidetakse. Haridusministri hinnangul aga valitsemiskulusid on juba vähendatud ning seda enam vähendada varasema tehtuga võrreldes ei saavat.
Tuletame meelde, et tegelikult valitsemiskulud hoopis tõusid 155 miljonit. Sama haridusminister teatas alul, et keskkonnaamet suletakse, praegu räägitakse mingite järelevalveülesannete muutmisest.
Valitsus on bürokraatlikku segadust suurendanud ja jätkab pidevat ministeeriumide pädevuste muutmise segadusega. Nii näiteks tunnistas transpordiameti juht, et maaeluministeeriumile ühistranspordi pädevuse andmisega tõsteti lihtsalt üks transpordiameti osakond ministeeriumi osakonnaks.
Justiitsministeerium tegeleb elektroonilise sidega ning majandusministri prioriteet on hoopis naiste ja meste võrdõiguslikkuse edendamine rahvusvaheliselt. See ei olegi nali, vaid tema vastutusala tänases valitsuses.
Bürokraatia taastulemine tipneb kliimaministeeriumiga, mille moodustas Kristen Michal. Kaja Kallas nimetas seda tegevust 2023. aasta kevadel Riigikogu ees „roherevolutsiooniks“.
Olgem ausad, Eesti bürokraatia kasvu strateegiline surve tuleneb rohepöördest. Peaminister Michal koos Keit Kasemetsaga on kliimaseaduse, mis sisuliselt annab Eesti majandusele plaanimajandusliku käsitluse, autorid. Alul öeldi, et kliimaseadus jäetakse ära, kaks nädalat hiljem, sel reedel, teatas Andres Sutt et kliimaseadus tuleb suveks.
Edasi plaanitakse minna ka tuuleparkidega. Suti üks esimesi töid ministeeriumis oli ausa ametniku vallandamine, kes tunnistas ERR-ile antud intervjuus, et meretuuleparkide projekti taga on poliitiline tahe ning oma intervjuus sisuliselt lammutas laiali valitsuse argumentide kaardimaja.
Peaminister Michal reklaamib Facebookis, et nüüd on valitsusel pikk energeetikaplaan. Milles see seisneb?
Miks eelmine läbi kukkus? Või ei kukkunudki? Nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid.
Kuid küsimus on jällegi usalduses.
Valitsus kõneleb julgeolekust, See on asi, kus Isamaa tingimusteta toetab kaitseväe sõjalise nõuande elluviimist ja seda venitusteta. Kaitseväe juhataja nõuanne uute võimevajaduste kohta oli valitsuse laual juba septembrikuus eelmisel aastal.
Kahjuks ei leidnud see mitte mingisugust reaktsiooni ei 2025. aasta eelarves ega 2025-2028 riigieelarve strateegias. Vastupidi, eriotstarbelise varustuse kulurida, mille alt soetatakse ka moona, hoopis vähenes 2025. aasta eelarves 96 miljoni euro võrra võrrelduna 2024. aasta eelarvega. Seda paradoksi pole valitsus mulle siiani adekvaatselt osanud seletada.
Peaminister kõneleb kaitsetööstusest, kuid vajame ka tegusid. Kaitsetööstuse Liidu protestikiri üle-eelmisest nädalast toob välja kahjuks hulga Michali valitsuse ajal kokkulepitud otsuste tegematajätmise. See ei ole ideoloogiline, vaid juhtimissuutmatuse küsimus.
Riigikaitse vallas on Eesti ühiskonnas baaskonsensus toetuse osas kaitsevõime arendamisele. Kahjuks valitsus ei ole suutnud tänaseks anda selgelt käsitlust, lisaks poliitilisele lubadusele, mida, millise aja jooksul, millise kulu eest ning millise kulukattega tehakse.
Otsuste venimisel on aga hind nii kaotatud aja kui ka maksumuse kallinemise läbi.
Lõpuks teatas valitsus kaks nädalat tagasi, et ta nüüd toetab droonitõrje võimete arendamist kaitseväe juhataja nõuandel. 2023 lükkas valitsus selle ettepaneku tagasi ning minu kirjaliku järelepärimise peale teatas Hanno Pevkur vastuses anekdootlikult, et lisaks raha puudumisele tuleb arvestada et droonid on aeglased ja palja silmaga nähtavad.
Eelmise aasta septembris kutsus Isamaa valitsust algatama dialoogi Euroopa Liidus, et riigid saaksid kaitsekuludeks struktuurtoetuste ning saastekaubanduse vahendeid kasutada. Valitsus vastas, et neil on muud prioriteedid. Poola on juba asunud otsuseid langetama, samas Eesti valitsus ei ole kujundanud selgelt käsitlust, millises ulatuses tuleks seniseid eurotoetuste kavasid ümber vaadata ning millistele projektidele. Seda oleks suurusjärgus miljardi euro mahus võimalik ja vajalik venitusteta teha.
Valitsus on kõnelenud majandusarengust ning moodustanud vastava nõukoja ettevõtjatest.
Vaadates ettevõtjate hävitavat kriitikat viimase kahe aasta jooksul ning kukkunud majandususaldust, siis on hea, kui valitsus vähemasti möönab ettevõtjate kuulamise vajadust. Samas üllatab mind, et riigikantselei kodulehe andmeil ei tohiks nõukoda tegeleda maksude, valitsemiskulude, energeetikaootuste ning rohepöörde käsitlusega.
Need aga on strateegilised valikud. Miks ettevõtjate nõu nendes asjades ei vajata?
Ettevõtjate kaasamisest rääkides tuletan meelde, et Eesti ettevõtlusorganisatsioonide seas oli konsensus: ebamõistlik oleks Eestil kiirtempos liituda Euroopa Komisjoni kavatsusega kiirendada rohepööret, seades 2040. aasta eesmärgiks 90% CO2-heitme vähendamist. Kahjuks valitsus sõitis tuimalt sellest palvest üle. Palju see lubadus maksab, ei tea Eestis keegi.
Nii juhtus ka FIT 55 paketi ettepanekute toetamisega 2022. aasta alul.
Isamaa nõudis toonaselt valitsuselt mitte kiirkorras ühineda ning esitasime ka vastava Riigikogu avalduse eelnõu. Valitsus seda tegi. Nüüd vaadatakse imestusega otsa sadadesse miljonitesse ulatuvale nõudele ehitada poodide ette elektriautode laadimispunkte, mis on kirjas hoonete energiatõhususe direktiivis või LULUCF nõudesse maksta teadmata suuruses trahve Eesti metsade vähese süsinikusidumise eest või ETS2 nõudesse maksustada mootorikütuste lõpphinda 10% tõstva heitmemaksuga.
Kahjuks valitsusel puudub neis küsimustes süsteemne käsitlus. Mida me hakkame peale valitsusjuhi kommentaariga, et ettevõtjad vastutavad, kuna nad õigel ajal suud lahti ei teinud? See on vale! FIT 55 paketi osas kutsusin ma kokku ümarlaua ettevõtlusorganisatsioonide esindajatega ning nende soov, et Eesti kiirkorras õigusaktide osas kaasa ei läheks, oli konsensuslik.
Valitsus kasutab uut leibelit. Enam ei räägita kindlustundest, vaid sellest, et ollakse parempoolne. Nii et kaks aastat poliitilisi läbikukkumisi sünnitas samadest isikutest hoopis parempoolse valitsuse? Aus hinnang on, et tegemist on siiski mitte parem- vaid kehvapoolse valitsusega nii poliitika sisu kui paraku juhtimise osas.
Võtame kokku. Me näeme Kristen Michali tänases tegutsemises süsteemset mustrit, mis kattub nende varasema valimistejärgse poliitikaga. Loetlen märksõnu:
- Valetamine.
- Lubaduste mittetäitmine. Sellega lausa uhkeldatakse, et viime ellu poliitikat millele me ei saanud mandaati valimistel.
- Aja mittehindamine. Otsuste venitamine ja edasilükkamine.
- Sisuliselt ei kaasata ega kuulata, vaid luuakse näivust.
- Bürokraatia vohamine ja katuse pakkumine uuele bürokraatiale, sest see loob võimuarhitektuuris näilise üleolekutunde, seda eesmärki teenib ka ministeeriumite pidev ümbertõstmine.
- Suutmatus sõnastada rahvuslikest huvidest lähtuvat käsitlust suurtes trendides ning sellest johtuva kaasa loksumine Euroopa Liidu tasemel.
- Arrogantne ning ülbe suhtumine ühiskonda, teistsugusesse arvamusse ja süüdistamine.
- Elukaugus ehk pärisprobleemid nagu rahvastikukriis, majanduse tegelik seis peidetakse vaiba alla.
Kas meil on põhjust arvata, et Michali kahevalitsus ei lähtu sellest mustrist? Paraku mitte.
Peaministri juhitav Reformierakond on oma käsitlusega osutunud ühiskonna jaoks ebausaldusväärseks, seetõttu ei saanud me asuda valitsuses nende võimu toetajaks.
Valitsuse poliitika tulemusi tajuvad Eesti inimesed oma rahakotis ja tulevikuväljavaadetes.
Eurobaromeetri viimase küsitluse järgi on Eesti perede seas viimase poole aastaga nende arv, kes arvavad, et väljavaated lähevad halvemaks, kasvanud 18%.
Reformierakonna maksuaasta jätkub. Automaks on jõustunud ning toonud rekordilise käibelanguse autode müügis. Läinud esmaspäeval jõudis 375 000 maaomaniku jaoks tähtpäev maksta kuni 50% tõusnud maamaksu. Kokku peavad valitsuse prognoosi järg maaomanikud maksma 30 miljonit eurot sel aastal lisaks.
Eesti hinnatõus oli Euroopa kiireim veebruaris ja paraku ka märtsis. Eesti Pank prognoosib selleks aastaks 6% hinnatõusu, toidukaupadele 7%.
See tähendab, et Eesti hinnatõus tuleb prognoositavalt Euroopa suurim.
Võrdluseks, Läti ja Leedu hinnatõusu prognoositakse selleks aastaks pankade poolt üle kahe korra väiksemana.
Valitsuse poliitikaülesanne peaks olema inflatsiooni tõkestamine, kuid olukord on täpselt tagurpidine: maksutõusude poliitika kiirendab inflatsiooni. Mida see tähendab Eesti inimestele? Maaleht tõi eile ära eakate inimeste nukra tagasiside toimetuleku kohta. Kes saab otsaga hakkama, keda toetavad lapsed ja kes peab sundkulude tõusu tõttu paraku tundma puudust. Eluase ja toit moodustavad eakate kuludest üle poole.
Valitsus kiitles seadusest tuleneva pensionitõusuga. Paraku on olukord selline, et hinnatõus on suurem kui pensionitõus. See tähendab, et eakate ostujõud langeb sel aastal ehk nad elavad halvemini kui aasta alul. Sama on paraku ka töötavate inimestega, nagu prognoosib Swedbank. Hinnatõusu oluline põhjus on maksutõusud.
Mida teha?
Seda ei saa võtta paratamatusena. Valitsuse maksutõusudest tõukuvale hinnatõusule tuleb vastu hakata.
Euroopa suurim hinnatõus ei ole paratamatus.
Isamaa soovitus valitsusele on selge: esiteks, jätke ära kevadel ja suvel jõustuma pidavad kaudsete maksude tõusud, see tähendab diisli, bensiini, elektri ja gaasi aktsiisitõus ning 2 protsendipunkti käibemaksutõus. Praegu tekib kaudsete maksude osas absurdisituatsioon: nii maksustab valitsus näiteks elektriaktsiisi tõusu omakorda käibemaksu tõusuga.
Teiseks, selle kulu katmiseks eelarves tehke viivitusteta valitsemiskulude vähendamiseks negatiivne lisaeelarve ja vähendage valitsemiskuusid mahus, mida lubasite, aga ei teinud. See annab ülejäägiga katte.
Inflatsiooni tõrjumiseks on oluline valitsuse energiapoliitika ka lühiajalises vaates. Kutsusin detsembri lõpul valitsust julgema energiajulgeoleku huvides ka ETS1 süsteemi muutmise osas dialoogi avama. Kahjuks seda teha ei juletud. Valitsuse energiapoliitika on kiirendanud inflatsiooni.
Sel valitsusel on Riigikogus 52 häält. Opositsioon on erinevate poliitiliste arusaamadega parteidest koosnev, lisaks kuulub parlamenti rida parteituid saadikuid.
Teen ettepaneku kõigile parlamendiliikmetele:
jätame kõrvale eriarvamused muudes küsimustes ja moodustame parlamendis ühisjõu hinnatõusu vastu, seades eesmärgiks lähikuudel eesseisev käibemaksu ja aktsiiside tõus ära jätta. Kui suudame koondada 49 koalitsiooni mittekuuluvat saadikut, siis minu omavahelised kõnelused parlamendi tänasesse koalitsiooni kuuluvate mitmete saadikutega lubavad eeldada, et ka neist ei suhtu mõnedki valitsuse perspektiivi, teha sel aastal Eestis Euroopa kõrgeima hinnatõusuga riik, vaimustusega.
Koondame huvirühmad ja kogume Eesti inimeste arvamusi, et survestada valitsuskoalitsiooni 52 liiget. Kui neist mõned jätavad hääletamata, oleme sisulise eesmärgi saavutanud. Ärme looda sellele, et valitsus lööb kõikuma, tähtis on sada seisukoha muutus vaid paarilt koalitsiooni saadikult.
Hinnatõusu leevendamine maksutõusude ärajätmisel tähendab, et inimeste ostujõud on suurem,
sisetarbimine on paremas seisus,
majanduse väljavaade on positiivsem.
Niisiis, konkreetse sammuna ühiskonnas ühisjõud hinnatõusu vastu, et jätta ära valitsuse lähikuudel eel seisvad kaudsete maksude tõusud.
Ärgem leppigem sellega, et Eesti saab pidevalt musti esikohti valitsuse töö tulemusel, nüüd siis Euroopa hinnatõusu vallas.
Olgu see üks konkreetne Isamaa ülesanne lähematel kuudel.
Isamaa suudab mõjutada Eesti poliitikat.
Üle-eelmisel nädalal võttis parlamendi vastu põhiseaduse muudatuse. Raimond Kaljulaid märkis sotsiaalmeedias, et sel päeval juhtis riiki Isamaa. Suutsime ühiskonna ootuse vormida ka tulemuseks.
Me suutsime valitsuse agenda meretuuleparkide projektis panna pausile.
Hirm Isamaa ees viis Michali valitsuse lagunemiseni.
See tähendab, et peame positiivset survet suurendama. See on Eesti ühiskonna ootus.
Valitsuse poliitika on paraku olnud pidur Eesti majanduskasvule.
Kuidas on nõnda läinud, et meie valitsus vaatab vaikides pealt, kui Eesti Euroopas on majanduse vallas mustade näitajatega pjedestaalil?
Majandus vajab usalduse taastamist, mille tänased juhid on ära lörtsinud.
Maksude alandamine ja tegelik maksurahu.
Inflatsiooni ohjeldamine.
Valitsemiskulude radikaalne vähendamine.
Odav elekter ehk pikaajaline Eesti huvidest lähtuv energiapoliitika
Rohepöörde totaalrevisjon ning majandusvabaduse seadmine tegelikuks prioriteediks.
Ressursil põhineva majanduse hävitamisele embargo kehtestamine.
Kliimaseaduse lõpetamine ning kliimaministeeriumi laialisaatmine.
Eelarve kaudu juhtimine. Täna, äraspidiselt, hoopis eelarve juhib ja seda nõnda, et miljardid jäävad kasutamata.
Ühiskonna positiivne kaasamine, ettevõtjate ergutamine investeeringuteks.
Hariduses optimismi taastamine pideva valitsuse hädaldamise asemel.
Meil on teha palju, minu sõnum Eesti inimestele on, et muutus on võimalik.
Muutus tuleb ja saab alguse kohalikel valimistel 2025. aasta sügisel. Meie töö käib tõusvas joones, meiega liituma on oodatud kõik Eesti inimesed, kes näevad vajadust ühiselt panustada, et viia Eesti taas tõusule.
