Eesti avaliku sektori püüdlikkus on Euroopa Liidu tipptase, me oleme sellega legendaarsed mitte ainult oma kodanike, vaid ka teiste Euroopa riikide silmis. Uhkust vääriv see alati ei ole, sest vähendab mõistlikke otsuste tegemise võimalust. Ametnikud, kes on tulnud ametisse poliitikat tegema, peavad valimiste kaudu tulema poliitikasse. Sest ametnikuna tegutsev poliitik teeb tihti otsuseid, millel ei ole valijate ja kodanikkonna, sh poliitikute toetust.
Sotsiaalministeeriumi aparaadi õlitatumad osad on end sellest kuldreeglist korduvalt kõrgemale seadnud. Alkoholiaktsiisidega toimunu ei olnud mitte ainult poliitiline ebaõnnestumine, vaid ka mitme poliitiliste ambitsioonidega ametniku start-up, mille puhul „investoritelt“ ei küsitud, kas nad on nõus sellesse ettevõtmisesse oma raha panema või mitte.
Nüüd on kord teise pahelise valdkonna, tubaka käes. Sotsiaalministeerium tahab teha rahva tervise kaitsmise sildi all otsust, mis on vastuolus Euroopa Liidu õigusega, täpsemalt tubakadirektiiviga, mis kasvatab taaskord halastamatut piirikaubandust ning on riigi poliitilise juhtimise seisukohalt kõige häirivam: see on vastuolus Eesti juba selgelt väljendatud poliitilise tahtega. Lisaks kõigele on Eestil selle direktiivi üle võtmise kohustus.
Kuidas valitsus riigikogus häbisse jäi
Lugu, kuidas asjad käima ei peaks, rullus lahti aasta alguses. 28. jaanuaril saatis minister Riina Sikkut sotsiaalkomisjonile kirja, kus ütles, et toetab sotsiaalkomisjoni liikmete ettepanekut lisada tubakaseadusesse uudsete kuumutatavate tubakatoodete kategooria. Ametlik seisukoht muutus juba järgmisel päeval, kui kantsler seda komisjoni istungil presenteeris. Seepeale toimus veebruaris riigikogus toimunud farss, kus valitsusest tuli eelnõu parlamenti, nagu seadus ja kord ette näeb, tehti muudatused, mis aga ei sobinud ministrile või ministeeriumile ning minister kutsus eelnõu tagasi. Tagasivõtmise kiri oli juba enne istungit valmis ning parlamendile saadeti hommikul teade, et kui te toetate muudatusi, siis mina (st minister) võtan eelnõu tagasi.
Parlament toetas eelnõud, toetajaid oli üle parlamendi erinevatest fraktsioonidest. Üksnes sotsiaaldemokraatidest mitte, mis on toonase ministri kodupartei. Minister pani sellise käiguga piinlikku olukorda kogu Eesti parlamentarismi. Esiteks ei sobinud ministrile või ministeeriumile poliitiline otsus, mille parlament tegi. Teiseks eisaa minister ise eelnõud tagasi võtta ning sellega tekitas ta äraspidise pausi parlamendiistungil. Ametnikud ajasid taga peaministrit, et uurida, kas ta võtab valituse nimel eelnõu tagasi. Võttis.
Ministeeriumi seisukohad on nii jõulised, et loodetud muutust ei toonud ka koalitsiooni ja ministrivahetus. Ministeerium püüab erinevaid teid kasutades oma seisukohta peale suruda mitte ainult ministrile ja valitsusele vaid ka riigikogule.
Need “ebameeldivad” Läti ja Leedu – alati meist ees!
Vastuoluliste ja/või probleemsete valdkondade reguleerimisel on ametkondlik meelevald suurem, kuna poliitikud reeglina ei julge avalikult tunnistada, et näiteks õllehinna ja valimistulemuse vahel on seos. See ei tähenda aga, et seos puudub.
Kõigele vaatamata tegi sotsiaalministeeriumi Euroopa Komisjonile 14. juunil teavituse, mille sisu on nõusoleku küsimine Eestis kuumutatavatele tubakatoodetele lõhna- ja maitseainete keelu kehtestamiseks, mis sisuliselt välistaks uudsete tubakatoodete turulepääsu Eestis. Seda olukorras, kus Riigikogu 17 liiget on juba esitanud korrektse muudatusettepaneku tubakaseadusele, mis ootab sotsiaalkomisjoni arutelu. Erakondadest ei ole keegi seadnud eesmärgiks saada Euroopast erandit, et kuumutatavates toodetes maitse ja lõhnaained keelustada.
Seadmata vähimalgi määral kahtluse alla tubakatoodete kahjulikkust tervisele, ei saa me mööda minna asjaolust, et ligi 200 000 täiskasvanut Eestis suitsetavad, ligi veerand täiskasvanud elanikkonnast. Läti ja Leedu on uudsed kuumutatavad tubakatooted juba mitu aastat tagasi turule lubanud, kuna Euroopa Liidu tubakadirektiiv näeb nii ette. Uuringute järgi on need tervisele vähem kahjulikud kui põlev suits, milles on nikotiini kõrval veel väga palju kahjulikke lisaaineid.
Suitsetame ikka edasi?
Leedus on tulemuseks, et ligi veerand suitsetajatest on vähemkahjulikele toodetele üle läinud. Ka suitsetamisest loobumiseks mitte valmis olevad suitsetajad hoolivad oma tervisest, uuringute järgi pea 90% suitsetajatest tahab loobuda. Uusi suitsetajaid, kes on alustanud kuumutatavate tubakatoodetega, on lisandunud 1%, kuid ei ole kindel, et nad ilma nendeta ei oleks alustanud sigarettidega. Kui 90% suitsetajatest tahab loobuda, ja sigarettide kahjulikkuse teadlikkus on meil väga kõrge, siis tuleb järele mõelda, kas kõik proovitud meetodid on piisavad. Me peame teiste riikide saavutatud eeskujust õppima, mitte nende olemasolu eitama.
Piltlikult öeldes on olukord sarnane Eestis kuulsust kogunud Tervisearengu Instituudi kampaaniaga „Joome poole vähem“, mis küll ei kutsunud joomist täielikult lõpetama, kuna 97% täiskasvanud inimestest seda enda kinnitusel täielikult niikuinii teha ei plaani, vaid seda olulisel määral vähendama.
Vaidluskoht ongi peamiselt see, kas kahjude vähendamine on mõistlik poliitiline eesmärk, kui kahjude täielik ärahoidmine on ebareaalne ja ei õnnestu või ei pruugi õnnestuda. Eesti parlamendis on kõigis poliitilistes parteides hulk inimesi, kes leiavad, et kahjude vähendamine ka sigaretitarvitajate osas on õige ja õilis tegevus igal juhul. Kui me ei luba suitsetajale laiemat hulka valikuid kõige kahjulikumast sigaretist vabanemiseks, siis me ju jätame suitsetajad edasi suitsetama.
Vähetähtis teema ei ole ka piirikaubandus, mis Eestile olulist peavalu valmistab. Me nägime, kuidas alkoholiaktsiis ei ole mitte ainult siseriiklik küsimus, vaid me sundisime selle muutmisega käike tegema ka Lätit. Lätis ja Leedus müügil olev kuumutatud tubakatoode on imbunud Eestisse sõltumata meie tahtest või seadustest.
Sotsiaalministeeriumi omavoli tulemus: rahva tervisekahjud ei leevene, maksutulu läheb lõunanaabritele, oleme taas Euroopa Liidu eeskujuriik „püüdlikkuselt“, mis on oma rahva suhtes vaenulik. Piibel manitseb inimest mitte tegema pattu. Patt on Jumalale mitte meelepärane tegu. Poliitikule on patt keelatud. Kuid ka ametnik eitohi teha pattu ehk poliitilise tahte vastast tegu. Poliitiline tahe on rahva hääl.
