Riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul „Kuidas lühendada ravijärjekordi“ ütles Riigikogu liige Priit Sibul, et esmatasandi arstiabi tugevdamiseks tuleks kaaluda uut moodi lähenemist, kus iga inimene oleks lepinguline partner oma perearstile koos kohustuste ja vastutustega.
Avaldame Priit Sibula kõne täies mahus:
Tõstatatud küsimus on oluline ning seda mõistame ühtviisi. Lahenduste oas sellist üksmeelt olla ei saagi. Tallinna Ülikooli inimõiguste dotsent Mart Susi sõnul võib tänane probleem tipneda inimõiguste rikkumisega. Rahvusvaheline inimõiguste teooria leiab Susi sõnul, et meditsiini puhul pole tähtis, kas tegemist on avaliku või erahaiglaga, kõigil on ühtviisi kohustus inimõigusi tagada. “Meil on probleemiks pikad eriarsti järjekorrad, ja kui õnnestub tõendada, et just seetõttu on inimene kaotanud elu või tervis oluliselt halvenenud, siis saame öelda, et on tegu inimõiguste rikkumisega,” lisas õigusteadlane.
2015. aastal oli 12,7 protsendil Eesti elanikest katmata ravivajadus. Seda peamiselt pikkade ravijärjekordade tõttu, kuid vähemal määral ka maksumuse või sõidukauguse pärast. See näitaja oli Eestis Euroopa Liidu kõrgeim. Läinud aastal hindas 10,5 protsenti inimestest, et ei saanud pika ravijärjekorra tõttu vajalikke tervishoiuteenuseid.
Katmata ravivajadus on ühtlaselt suur üle kogu ühiskonna aga see mõjutab läbi tekkivate järjekordade pigem vaesemat elanikkonda.
Eestis on erinevalt teistest EU riikidest katmata ravivajadus probleemiks kõigis sissetulekurühmades. Peamine takistus teenuste kasutamisel ei ole ainult nende maksumus, vaid ka teenuste füüsiline kaugus ja pikad järjekorrad. Ambulatoorses ravis oli eelmisel aastal üheksal erialal 33-st kvartalite keskmine ooteaeg pikem kui lubatud. Haigekassa ega haiglad ei pea arvet selle üle, kui palju on selliseid patsiente, kes end järjekorda panna ei saanud, sest vabu visiidiaegu ei olnud. Siit järeldub, et patsientide rahulolu uuringud on ebausaldusväärsed.
Kui lisada, et on ka mõned statsionaarse ravi järjekorrad, mis küünivad ooteajaga aastatesse ning millest pikemad on rohkem kui 600 päeva, siis midagi on Eesti riigis mäda. Kokkuvõttes ei saanud aasta alguse seisuga lubatud ooteajal statsionaarsele ravile 20 protsenti ja päevaravile 28 protsenti patsientidest. Tööealiste inimeste arvu vähenemine, rahvastiku vananemine ja tervishoiuteenuste kulude kasv (tehnoloogia, palgasurve) on need tegurid, mis suurendavad survet meie tervishoiusüsteemile ja rahastusele. Eriarstiabi kulud rahvastiku vananemise tõttu kasvavad umbes 17 miljoni euro võrra aastas. Teisisõnu – kulustruktuur muutub. Sellele vaatamata peab üksnes 0,7 protsenti Eesti elanikest teenuse maksumust teenusele juurdepääsu takistuseks ning sama väike osakaal peab selleks geograafilist asukohta. Katmata ravivajadus on ühtlaselt suur üle kogu ühiskonna aga see mõjutab läbi tekkivate järjekordade pigem vaesemat elanikkonda.
Isamaa järeldused:
- (Lisa)raha ei ole ainuke lahendus, st on tegemist komplekse murega, mida tänane arstiabisüsteem ei võimalda hallata. Järelikult on vaja riigil süsteemselt läheneda ja leida uudsed võimalused – ilmselt koos paradigma muutusega arstiabi kohast meie tervise kaitsel.
- Teenuse maksumus iseeneses on turumajanduses möödapääsmatu – ka raviteenuse elushoidmine tähendab kulutusi ja need korvatakse läbi hinna. Samuti füüsiline kaugus on möödapääsmatu tegur. Me peame nendega leppima ja enamgi veel – peame toetama nii turumajanduslikku mõtlemist kui hajaasasustust üle riigi.
- Me peame tegelema kõikide põhjustega, mis tekitavad järjekordi – sest see on süsteemi mure ja see ei ole mitte mõni eelnimetatud möödapääsmatu tegur.
- pikad ooteajad annavad tunnistust süsteemsetest probleemidest: raviprotsesside halvast koordineeritusest, motiveerimata esmatasand, nõrk koostöö KOVi tasandil sotsiaalhoolekandesüsteemiga.
- Ravikulude struktuur on muutumas, st vanemaealiste raviteenuste osakaal + tehnoloogia kallinemine + sektori palgasurve kasvab. Seetõttu peaksime täna mõtlema rahastusallikate (paljususe)peale – nii subsidiaarsuse kui ka solidaarsuse mõttes.
Peame tugevdama esmatasandit, aga sellisel moel, et iga inimene oleks partner – lepinguline partner koos õiguste ja kohustustega
Eeltoodust järeldub, et lisaraha ei lahenda meie probleeme, vaid peame oluliseks paradigma muutmist:
- Peame tugevdama esmatasandit, aga sellisel moel, et iga inimene oleks partner – lepinguline partner oma perearstile koos kohustuste ja vastutusega; sellisel juhul motiveerime esmatasandit tegutsema nii tervisekaitsel kui haiguste ärahoidmisel kui ka haiguste õigeaegsel märkamisel ja kõik osapooled mõistavad oma rolle;
- Peame tõstma inimeste teadlikkust mitte loosungite suuruse vaid meie riigile kohaste IT vahenditega oma tervise jälgimisel, infovahetamisel perearstiga, õigeaegse saatekirja ja konsultatsiooni saamisel;
- Tervishoiusüsteem peab töötama kui tervik alates perearstist lõpetades opereeriva kirurgiga ja sellejärgse taastusravi personaliga ning kohalike sotsiaaltöötajatega. Teisisõnu, kui inimene pöördub esmakordselt arsti poole siis inimene olles tervishoiusüsteemis juba sees, viimane korraldab kõik vajalikud uuringud kuni taastusravini ilma inimese alandamiseta erinevates registratuurides, erinevate paberiteta, ilma jooksutamiseta.
2017 a. pöördus EMO-sse umbes 300 000 inimest ehk iga neljas Eesti inimene. Kokku pöörduti EMO-sse 462 000 korral, mida on 13 protsenti enam kui 2010. aastal. Siinkohal ütlen, et ei tahaks olla nõus väitega, et perearstipraksiste halb kvaliteet ja eriarstiabi järjekorrad sunnivad patsiente pöörduma EMO-sse. Pigem ikka kogu meie tervishoiu süsteemi ülesehitus tahab tõsist revisioni alt kuni üles tippu välja. Arvame, et riigi sise- ja välisturvalisuse tagamise kõrval on meie tervishoiu korrastamine ja selle paradigma muutmine prioriteet nr 1; ja seda nii oma inimeste töö- ja kaitsevõime tõstmisel aga ka arvestades seda, et meie pensionisüsteem ei taga elukvaliteedi säilitamist seenioreas – järelikult tuleb töötada kauem – ja nii kaua kui võimalik ning loomulikult nii tervelt kui võimalik.
