Ooperiteater ei ole eelkõige hoone publikule, vaid töökoht kunstnikele. Kui töötingimused ei vasta enam kaasaegsetele nõuetele, mõjutab see kogu kunstilist taset, kirjutas Pille Lill esmalt Delfis ilmunud arvamusloos.
Lugesin Eesti Ekspressis ilmunud artiklit rahvusooper Estonia sisekliima kohta. Hetkel ei soovi ma kommenteerida artiklis avaldatud hinnanguid meie väljapaistvate ooperisolistide poolt. Kuigi seal tõstatatud teemad vajavad kindlasti põhjalikku käsitlemist ning lahendamist organisatsiooni sees, sest sellises olukorras ei ole võimalik neist enam mööda vaadata.
Meie üks väljapaistvamaid baritone, Lauri Vasar, väljendab artiklis seisukohta, et uue ooperiteatri vajadus on küsitav. See on üks otseseid põhjuseid, miks ma selle arvamusloo kirjutan, et selgitada, miks ma näen vaatamata kõigile maja sisestele probleemidele uut ooperimaja siiski vältimatu vajadusena Eesti muusikateatri tuleviku seisukohalt.
Oma arvamusega loodan, et otsustajad ei jäta ooperimaja planeerimist kõrvale ega venita selle protsessiga edasi, vaid näevad seda kui hädavajalikku investeeringut Eesti ooperi- ja balletikultuuri tulevikku.
Olen siiralt veendunud, et Eesti vajab uut ooperiteatrit. Mitte suuremat publikut mahutavat hoonet, mitte esinduslikumat fassaadi ega järjekordset arhitektuurilist maamärki. Eesti vajab uut ooperisaali selleks, et meie lauljatel, orkestrantidel, dirigentidel ja balletitantsijatel oleks võimalik töötada tingimustes, mis vastavad 21. sajandi professionaalse muusikateatri nõuetele.
Lauljana pean kõige olulisemaks küsimuseks akustikat. Ooperilaulja instrument on tema hääl. Erinevalt viiuldajast või pianistist ei saa laulja oma instrumenti vahetada ega täiustada uue mudeli ostmisega. Häält arendatakse aastatepikkuse tööga ning selle areng sõltub suurel määral keskkonnast, kus laulja töötab.
Hea akustikaga saal ei ole pelgalt publiku mugavus. See on laulja töövahendi loomulik pikendus. Praeguses Estonia saalis on akustilised piirangud, mida tunnevad kõik laval töötavad lauljad.
Liiga sageli ei kuule lauljad laval üksteist piisavalt hästi. Veelgi keerulisem on kuulda orkestri tegelikku kõlapilti. Selle tulemusena tuleb laulda mitte niivõrd loomuliku muusikalise tunnetuse järgi, vaid pidevalt kompenseerida ruumi puudujääke. See mõjutab fraseerimist, dünaamikat, intonatsiooni ja rolli ülesehitust tervikuna.
Rahvusvaheliselt tunnustatud ooperimajades peetakse akustikat üheks olulisemaks töötingimuseks just seetõttu, et see võimaldab lauljal kasutada kogu oma hääle värvipaletti.
Ooperikunst põhineb kuulamisel. Laulja peab kuulma iseennast, oma lavapartnerit, dirigenti ja orkestrit. Kui see tasakaal ei toimi, kannatab nii kunstiline tulemus kui ka laulja professionaalne areng. Rahvusvaheliselt tunnustatud ooperimajades peetakse akustikat üheks olulisemaks töötingimuseks just seetõttu, et see võimaldab lauljal kasutada kogu oma hääle värvipaletti.
Hääle värvide ja peente nüansside asemel tuleb keskenduda sellele, et heli üldse saali jõuaks. See omakorda ei toeta lauljate arengut kõrgeimal professionaalsel tasemel. Kui Eesti soovib kasvatada uusi rahvusvahelise tasemega ooperisoliste, peavad neil olema võimalused õppida ja töötada keskkonnas, mis toetab hääle loomulikku arengut, mitte ei sunni pidevalt akustilisi puudujääke kompenseerima.
Sageli räägitakse uue ooperimaja vajadusest peamiselt publiku vaatenurgast. Minu arvates tuleks kõigepealt mõelda neile inimestele, kes sellel laval iga päev töötavad. Ooperiteater ei ole eelkõige hoone publikule, vaid töökoht kunstnikele. Kui töötingimused ei vasta enam kaasaegsetele nõuetele, mõjutab see kogu kunstilist taset.
Täpselt samamoodi puudutab see balletikunsti. Eesti balletitantsijate tase on viimastel aastakümnetel märkimisväärselt tõusnud. Trupis töötavad artistid, kes suudavad edukalt esineda paljudel Euroopa lavadel. Ometi seab praeguse lava suurus nende tööle väga konkreetsed piirangud.
Klassikaline ballett on kunstiliik, mis vajab ruumi. Suured hüpped, diagonaalid, grupistseenid ja massistseenid on loodud avaratele lavadele. Väike mänguruum sunnib koreograafe pidevalt tegema kompromisse ning piirab tantsijate võimalusi näidata oma tegelikku tehnilist võimekust.
Suurte balletilavastuste puhul on külg- ja tagalava võimalused tänapäevaste teatritega võrreldes peaaegu olematud.
Probleem ei piirdu aga ainult nähtava lavapinnaga. Vähem räägitakse sellest, et ka kulissidetagune ruum on Estonias väga piiratud. Suurte balletilavastuste puhul on külg- ja tagalava võimalused tänapäevaste teatritega võrreldes peaaegu olematud. See mõjutab otseselt nii lavastuste tehnilist teostust kui ka artistide tööd.
Tantsijatel puudub sageli piisav ruum ettevalmistuseks, stseenivahetusteks ja turvaliseks liikumiseks enne lavale minekut. Samuti seab see piirangud dekoratsioonidele, lavatehnikale ning suurte rahvusvaheliste lavastuste vastuvõtmisele.
Paljudes kaasaegsetes ooperi- ja balletiteatrites on lavatagused alad vähemalt sama olulised kui lava ise. Just seal toimub suur osa nähtamatust tööst, mis võimaldab etendusel sujuvalt kulgeda. Kui kulissidetagune ruum on ebapiisav, mõjutab see paratamatult kogu lavastuse kvaliteeti ja kunstilisi võimalusi.
Ka lavastajate, dirigentide ja kunstnike loomingulised võimalused jäävad sageli ruumiliste piirangute taha. Tänapäevane ooperi- ja balletiteater kasutab keerukaid lavatehnilisi lahendusi, mida ajalooline Estonia hoone ei võimalda samal määral kui kaasaegsed teatrimajad Euroopas. See tähendab, et juba idee tasandil tuleb loobuda paljudest kunstilistest võimalustest.
Seetõttu ei ole küsimus ainult mugavuses ega prestiižis, vaid peame prioriteediks seadma Eesti ooperi- ja balletikultuuri tuleviku.
Uus, suurepärase akustika ja kaasaegsete mõõtmetega ooperiteater ei ole luksus ega edevusprojekt.
Vajame paremat saali, mille akustika võimaldab lauljatel kasutada kogu oma kunstilist väljendusjõudu. Vajame lava, mille mõõtmed võimaldavad balletitantsijatel realiseerida oma võimeid täies ulatuses. Vajame nüüdisaegseid kulissidetaguseid tööruume, mis vastavad professionaalse teatri vajadustele. Vajame orkestriauku, mis tagab tasakaalu orkestri ja lauljate vahel. Vajame tehnilisi võimalusi, mis annavad lavastajatele ja kunstnikele loomisvabaduse.
Eesti muusikakultuur on tõestanud oma kõrget taset. Meie lauljad, dirigendid, instrumentalistid ja balletitantsijad on saavutanud rahvusvahelist tunnustust kogu maailmas. Paradoksaalsel kombel töötavad nad aga kodus tingimustes, mis ei vasta nende professionaalsele tasemele.
Uus ooperimaja on investeering järgmisse viiekümnesse või isegi sajasse aastasse. On ülimalt oluline, millistes tingimustes hakkavad töötama Eesti lauljad, muusikud ja tantsijad aastakümnete pärast. Kui tahame, et Eesti ooperi- ja balletikultuur areneks edasi ning oleks konkurentsivõimeline rahvusvahelisel tasemel, siis peame lõpuks rääkima mitte ainult inimestest ja institutsioonidest, vaid ka keskkonnast, kus kunst sünnib.
Uus, suurepärase akustika ja kaasaegsete mõõtmetega ooperiteater ei ole luksus ega edevusprojekt. Tegemist on üsnagi hädavajaliku investeeringuga Eesti professionaalse muusikateatri tulevikku.
