Vabadus on sama vana mõiste, kui vana on inimkond. Ka meie-tunne on ülivana.
Meie pere, meie sugu, meie küla, meie kihelkond. Mõisted meie maa ja meie riik on ajaloos hilisemad. 13. sajandil toimus praeguse Eesti ala hõimude elus põhjalik murrang, mille tulemusi kogeti sajandeid. Ajaloolastel võib olla erinevaid hinnanguid selle kohta, millal tärkas meie esivanemais arusaam – meie vabadus on röövitud.
Igatahes üle-eelmise sajandi teisel poolel sugenes Carl Robert Jakobsoni jt õhutusel mingi arusaam muistsest õnneajast, kunagisest vabadusepõlvest. Ent alles 20. sajandi esimesel kümnendil tekkis – Vene-Jaapani sõja raputuse tulemusel – siinses ilmariigis võimalus hakata rääkima mingistki Eesti autonoomiast. Eeskujuna oli muidugi silme ees Soome autonoomia, millega viimased Vene keisrid olid aga halvasti ümber käinud.
Eestlased tajusid varakult, et nad on kiilutud kahe suurrahva – sakslaste ja venelaste vahele. Küsimus oli: kas ja kuidas seda ära kasutada? Ja siis avaneski ajaloos harv võimaluste aken – ikka hirmsa sõja tõttu. Euroopa suurriigid jooksid ilmasõjas verest tühjaks. Esimesena rebenes Vene keisri troon. Venemaa langes kaose pöörisesse. Saksa keiser kasutas olukorda ja mehitas oma sõjaväega Eesti. Seitse sajandit siin elanud baltisakslased – aga ka eestlastest kadakad – ulatasid tulnukaile lilli.
Õnneks varises 1918. aasta novembris ka Saksa keisri kroon – ikka sõjakaotuse tulemusel, läänerindel. Ilmnes, et miski siin ilmas pole igavene – isegi mitte ilmariigid Venemaa ja Saksamaa. Nüüd kasutasid olukorda Venemaal võimu haaranud utopistidest avantüristid – enamlased eesotsas Lenini ja Trotskiga. Punaarmee tungis lahkuvate sakslaste kannul meie maale.
Algas Eesti Vabadussõda. Erinevalt Soomest ja Lätist, kus nende vabadussõda oli suuresti ka kodusõda, oli meie oma siiski üsna valdavalt vabadussõda. Punavenelaste ja punalätlaste poolel võitles suhteliselt vähe eestlasi. Neid võis käsitleda Eesti reeturitena. Eesti kommunistid tegid toona suure strateegilise vea: nad ei lubanud talurahvale maad. Kommunism pidi ju tähendama ühisomandit!
Vastse Eesti Vabariigi valitsus ja sõjavägi suutsid end koguda ning juba jaanuari lõpuks 1919 vaenlase maalt välja tõrjuda. Nüüd viimaks oli saabunud aeg valida oma maale ja rahvale – oma riigile! – esimene tõeline rahvaesindus Asutav Kogu, mille tähtsaim ülesanne oli muidugi koostada uue riigi põhiseadus.
Asutava Kogu valimised leidsid aset aprilli alguses 1919 ja meie esimene parlament astus Estonias kokku jüripäeval. Pole üllatav, et sotsiaaldemokraadid said selles kogus kolmandiku kohtadest (41 mandaati 120st). Kui siia lisada veel tööerakondlaste 30 ja esseeride 7 kohta, oli vasakpoolsetel 78 kohta ehk ligi kaks kolmandikku mandaatidest.
Selline tulemus peegeldas aja vaimu. Me ei tohi unustada, et tegemist oli revolutsioonide ajastuga. Alles kaks aastat varem oli löönud leegitsema suur Vene revolutsioon, mis päästis kõik unistused valla. Ja Saksa revolutsiooni puhkemisest polnud möödas veel poolt aastatki. Nii on arusaadav, et suurem osa eesti rahvast hääletas muutuste poolt. Ja kes neid muutusi siis ikka toovad kui mitte revolutsiooni hinguse kandjad!
Eesti sotside eripära oli, et nad olid isamaalised. Nagu tööerakondlasedki, pooldasid sotsid oma riiki – erinevalt eesti kommunistidest, kes uskusid vabadusse suure Venemaa rüpes. Asutava Kogu esimeheks valiti sotside juht August Rei, peaministriks sai tööerakondlaste juht Otto Strandman, kes vahetas valitsusjuhi kohalt välja Konstantin Pätsi kui Ajutise Valitsuse esimehe. Päts oli oma mooramaa mehe töö teinud. Riik oli välja kuulutatud ning vaenlane piiride taha löödud.
Eesti esimese parlamendi enamus lähtus – arusaadavalt – idealismist. Nad koostasid Eestile maailma kõige demokraatlikuma põhiseaduse, mis lähtus Rousseau üllast filosoofiast. Kogu võim riigis pidi minema parlamendi (riigikogu) kätte, sest selle valis ju rahvas. Valitsus oli riigikogus kui erakondade mängukann. Mõnikord vahetus valitsus kaks-kolm korda aastas. Omaette võimuga riigipead põhiseadus ette ei näinud. Rahvas hakkas Toompeal toimuvat peagi nimetama lehmakauplemiseks.
Siiski sai Asutav Kogu hakkama ühe suure teoga, mis poliitilise tähtsuse poolest ületab kõik muu. Asutav Kogu võttis oktoobris 1919, kui Vabadussõda alles kestis, vastu julge maaseaduse, mis kuulutas: mõisamaa saab meitele! See oli väga ettenägelik, tark otsus – välismaisest kriitikast hoolimata. Eesti mehed, kes lahinguväljal olid silmitsi Punaarmee sõduritega, mõtlesid ennekõike „oma maale“. Ja see maa oli ikkagi oma põllu- ning heinamaa. Tagantjärele on mälestustes kirjutatud: kui seda maa lubamise otsust poleks langetatud, oleks Eesti sõjavägi laiali jooksnud ja mingist Tartu rahulepingust poleks juttugi olnud.
Mõeldes täna tagasi rohkem kui sada aastat, adume vastuolu. Asutav Kogu vormistas riigikorra, mis oli eluvõõras ja „lehmakauplemises“ tasakaalustamatu. Eriti valusalt andis see tunda kümmekond aastat hiljem, kui puhkes üleilmne majanduskriis, mis tõi ka Eestisse suure tööpuuduse. See omakorda vallandas väga rahutu meeleolu. Riigis polnud kindlat kätt, tähtsaid otsuseid ei langetatud, ühiskond tüüris aina sügavama lõhestatuse poole.
Kuid teisest küljest oli Asutav Kogu siiski riikluse peamisi lähtekohti – see oli algus. Mis sellest, et palavikuline, mis sellest, et suuresti eluvõõras. Aga see oli algus. Eesti riigi alusepanijaid Pätsi, Tõnissoni, Laidoneri, Asti, Strandmani, Poskat jt peame ikka tundma ja meeles pidama. Nendelt on ka tulevikus mõndagi õppida.
TRIVIMI VELLISTE
