Otepää vallas mälestati märtsiküüditamise ohvreid

Otepää vallavanem Jaanus Barkala asetas märtsiküüditamise ohvrite mälestuseks leinapärja Keeni raudteejaamas asuva mälestuskivi juurde. Foto: Monika Otrokova

Täna, 25. märtsil möödub 72 aastat märtsiküüditamisest, mille käigus saatis Nõukogude võim vägivaldselt Siberisse üle 20 000 Eesti inimese. Küüditatute seas oli palju lapsi ja vanureid.

Otepää vallavanem Jaanus Barkala (Isamaa) asetas pärja Otepää vallas Keeni raudteejaama mälestuskivile. Täna kell 18 on Otepää lipuväljakul võimalus asetada küünlad küüditamisohvrite mälestuseks rahvuslipu mastilipu alla. Küünlad asetab Otepää Linnaraamatukogu.

Inimõiguste Instituudi algatusel kuvatakse kell 8-23 Tallinnas Vabaduse väljaku ekraanil kõigi inimeste nimed, kes 1949. aastal küüditamisele määrati, sealhulgas need, kes vangistati, põgenesid või olid sunnitud end varjama ning need, kes hiljem Siberisse küüditatud peredes sündisid.

Sotsiaalvõrgustike kasutajatel palutakse 25. märtsi õhtul postitada oma koduaknal küünla süütamisest pildid ning lisada postitusele märksõna #Mäletame. Märksõna võimaldab liita kõik sellised pildid ühte voogu ja inimesi sümboolselt ühendada. Mälestuspäevaga seotud vabaühendused kutsuvad süütama küüditute mälestuseks küünla koduaknal.

Jaanus Barkala: peame olema valvsad ja hoidma kokku, et rahvuse- ja inimsusevastased kuriteod ei saaks meie isamaal enam korduda

Langetame vaikses leinas pea ja mõtleme kõigile neile kümnetele tuhandetele inimestele, kelle jaoks jäi see viimseks korraks, kui nad nägid oma kallist Eestimaad. Teadaolevalt oli kõige noorim äraviidu 3 päeva vana ja kõige eakam 85-aastane. Mis oli küll nende süü? Paljud neist jäid Siberi mulda ja paljud sündisid seal. Paljud, kellel oli võimalik, näitasid oma murdmatust ning tulid tagasi ja seisid meie rahva kultuuri säilimise eest. Nad näitasid, et ka rasketel aegadel paistab ikkagi pilve vahelt päikesekiir ning nad uskusid, et kindlasti koidab ükskord päev, kui headus võidab kurjuse ja vabadusepäike saab meid jälle soojendama.

Räägitakse, kuidas üks Nõukogude võimuga kaasa läinud kultuuritegelane küsis juuniküüditamise järel naeratades Marie Underilt Vabaduse väljakul: „Kust meie võime teada, mis nad teinud on?” ehk siis, milles küüditatud süüdi on. See on ehe näide ülimast küünilisusest, millele totalitaarsed režiimid alati loodavadki ja mida nad soosivad. Selle eesmärk on võimalikult paljusid kurjusega kaasa tõmmata ja kurjusega leppima panna ning seeläbi murda. Sellised kuriteod ja nende toimepanijad ei tohi rahva mälust ununeda. Paljud küüditajad on küll õnneks juba meie hulgast lahkunud, kuid nende järeltulijad elavad meie hulgas edasi ja nii nagu me tihti kahetsusega võime tõdeda, ootavad mõned neist ainult oma aega, et oma esiisade või emade poolelijäänud tööd jätkata …

Peame olema valvsad ja hoidma üksmeeles kokku, et sellised rahvuse- ja inimsusevastased kuriteod meie isamaal enam korduda ei saaks.“

Marie Under on kaunilt kirjutanud, mõeldes paljukannatanud eestlastele:

Ikka mõtlen neile, kes siit viidi..
Taeva poole karjub nende äng.
Nagu oleksime kõik ses süüdi,
et neil puudub – meil on söök ja säng

Aralt ohkan nagu mõistukeeli,
uskumata, et see täide läeks:
kas me kunagi veel oma meeli
saame tarvitada rõõmu hääks?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.